Tess ja naiseks olemise segadus

Natuke feministlikuks muutub. Muide avastasin enda raamaturiiulist Thomas Hardy "D'Urberville'ide Tess. Puhas naine". Midagi sellist, mis mind omal moel jahmatas. Esiteks mõtlesin, et lollid inimesed need Tessi sugulased. Ja ega need inimesed olidki lollid inimesed. sest ainuke asi, millele nad suurem osa ajast mõelda said, oli see, et nad on sugulased hra William Vallutajaga, samal ajal kui ise kasvatavad vaesuse piiril üheksat last ja käivad joomas, siis kui võimalik, ka siis kui pole võimalik. Ja loodavad siis rahakat meest oma uhke päritoluga tütrele. Aga näe. Eks ole, näe... Kõik see eelnev toimub 19. sajandi viktoriaanlikul Inglismaal, mida me võib-olla oleme näinud läbi rikaste ja ilusate silmade. Nüüd näeme aga läbi sulaste toda Inglismaad. Läbi ilusa noore naise, kes tundub kõigile liiga ahvatlev, et öelda ei. Ja kelle hukatuseks saabki tema ilu. Ehk siis nagu allpool näha kaadrit Roman Polanski filmist 1979. aastal "Tess". Mõnusad taluelukaadrid tuletavad meelde, et ka Inglismaal olid talupojad ja sulased.  

Aga jah. Mõnikord tahaks lihtsalt tahaks öelda, et miks te arvate, et naisel pole elu enne teid ja pärast teid, mehed? Aga jah. On ja veel missugune. Siin ilmselt peitubki selles mõttekäigus kõige suurem traagika, kui mees lõpuks mõistab, kelle ta on kaotanud/ kaotab. Just siis kui mees saab aru, et kõige väärtuslikum naine ongi see naine minevikuga, olevikuga, tulevikuga. Temaga või temata.