26 jaanuar 2021

Mõtlemapanev Teele Lember ja tema süstemaatilised unistused

Lugu nüüd selline, et lugesin ja ilmselt loen veelkord Teele Lemberi luulekogu "Süstemaatiline unistaja". Päris vastik kogu on. Sellist ekstaatilist vihastamist nagu Sveta Grigorjeval on, tal nagu ei ole või see on päriselt vihane värk või kuidagi hirmutav värk. Tekstid vahelduvad tuld pilduva kurjustamisega. Loen ja olen natuke hämmingus. Mulle tundub see kuidagi võõras. Ma ei tea isegi miks. Ahjaa, vananemisega kaasnevad nähtused, kolmekümnendate algusega nähtused, millest ei oska midagi arvata pringi pepuga kaasnevad nähtused. Naised, kellele pole antud. Ega neid mehi ka on, kellele pole antud. Miskipärast on nii, et ühel hetkel hakkad mehi enda ümber hoopis teisiti vaatama, kui näiteks 21-aastaselt, 14-aastaselt või isegi 28-aastaselt. Et olgu ilus ja liibukates ja olgu põrgulikult andekas ja tark, et olgu mul alati põnev ja huvitav ja üldse. Või noh, lõpuks vaatad, et on ikka imelikud inimesed, need noored inimesed, teise sisemusse üldse ei viitsi vaadata. Ühel hetkel. Aga see vist võtab aega ütleme noh küllaltki kaua.

Ega me siin Henrykuga mingi päev rääkisime ka mingitest Voolaidudest ja muudest sägadest, kes oma kinnismõttelistest traditsioonilise perekonna jamadest tuututades tunduvad nagu kamp veidrikke. No mida sa tuututad, enamus inimesi, see on siis 85-90 protsenti elanikkonnast tahaks elada tittede (võib-olla ehk vähem) ja vastassoost partneriga. Paljudel neist see õnnestub? Nii monogaamselt? Nii ilma igasugu emotsionaalse ja füüsilise vägivallata (ja ma ei räägi tülidest, kus inimesed uurivad teineteist)? Selliste juttudega inimesed tunduvad lihtsalt lollid ja elukauged või neid lihtsalt ei huvita mitte midagi peale nende isikliku mugavuse. Mingi päev hakkasin mõtlema oma vanaema peale, jälle - jaa!. Kui tema oleks sotsiaalminister, siis ta ilmselt tegeleks naiste turvakodudega, tegeleks lastega. Jaa, tegeleks! Eelmisel kahel aastal tegeldi mingi mögaga, millest me tegelikult ei tule niisama lihtsalt välja. Mõnede jaoks on see kohutav, kohutav, kuidas neilt on n-ö ära võetud tavapärane mõte perekonnast. Mõte? Jeesus, tegele omaenda laste ja naisega, hoolivuse ja tähelepanuga. Ja ma olen kindel, et eks nad vahel tegelevad ka. 

Igal juhul "Süstemaatiline unistaja" on vägagi kaasaegne, õigemini küll eelmise aasta kaasaegne teos. Seda on tunda läbi ja lõhki. See on kurb, frustreeriv, samal ajal kohutavalt naljakas, eneseirooniline. Võitsin odavat populaarsust Virgnia Woolf ei karda sind feisbuki grupis, kuhu postitasin Teele Lemberi luuletuse "tere vana hea eesti mees". Ja see tekitas minus nii palju erinevaid tundeid. See oli otsekui kokku pandud kõikidest erinevatest artiklitest, mida oleme lugenud seoses meeste arvamisega naistest. Võib-olla peaks asja vaatama ka teise nurga alt, ehk naiste arvamisega meestest? Üdini seksualiseeritud maailm, kus ainuüksi uksest väljumine ja enda ilusaks tegemine viib varem või hiljem pilkudeni, mis võivad olla rõvedad, inimesteni, kes ei oska ennast tagasi hoida, kes nõuavad neid ümbritsevatelt, olgu need naised või mehed mingit armastusromaanilikku käitumist või siis pornosaidilikkust? 

Minu meelest on eelnev jutt natuke poolik. Ma arvan, et ka Virginia Woolf on selle koha pealt poolik, aga ta peabki olema, kui viimased 2000 või enamgi aastat on räägitud mehe türast, aga ei ole juletud rääkida naise kliitorist, siis on probleem. Fakt on see, et mõlemat on vaja, et me toimiks normaalselt. Ja ma ei räägiks, et mehi on alati sõna otseses või siis kaudses mõttes türastatutena vaja. Pigemini ikka täiesti tavaliste tegelastena, kes hoolivad iseendast ja endast ümbritsevast. Üks suurimaid türasid oli muidugi hra Trump, kes andis õiguse kõigil nagu ehtne jobukakk käituda, üle kogu maailma, andis mehele, sellele nii-nimetatud "tõelisele mehele", õiguse öelda ja olla, nii nagu talle meeldib. Ja eks see tekitabki tunde, et ehk nii ongi okei, et äkki peakski niimoodi oma asju ajama. Ausalt öeldes oleme viimase 300 aasta jooksul ära kasutanud erinevaid resursse, mille olemasolu on hetkel taganud meile mugavuse, just selle mugavuse, et ainsa nupuliigutuse kaugusel on investeerimisfond. Meid ei huvita sisuliselt, mismoodi me raha teenime, meid huvitab ainult selle hulk. Selles plaanis me olemegi türapead. Kõik ka naised, või ehk tuleks öelda, et eriti naised, sest nad ju tegelevad kõige tihedamini tittede saamisega. 

Kuidagi jah. Kõik see Teele Lemberi tekstide läbi saagimine viib mõtteni, et ja siis on veel Doris Karevad, kes ilulevad, vaatavad inimese sisse, eksistentsi sisse, või Piret Põldverid, kes kõnelevad sellest, mis oli, ja kuidas oma lapsele selgeks teha, et see on see, noh see, teadküll see, tuttav, kas sõber,  küsib laps. Mitte ükski luulekogu ei saa ilmselt kunagi olla nende erinevate naiseks olemiste võimalikkuste kandja. Mitte ükski väike hiireke ei esinda kogu maailma korraga. Ja ükski inimene või maailmatunnetus. Sellepärast tulebki rohkem lugeda ja maailma vaadata, ehk isegi näha. Aga jah. Jahmatav tunne, et ma ei ole kunagi enam see, kes olen praegu või olin eile. Ilulemine pole ilmselt päriselt minu teema, nagu ka vihane nõudmine, kuskil mujal on see. Samas ütlen ausalt, et ei jaksa tegelda ka lihtsate asjade sõnastamisega enda ümber. Ei jaksa rääkida, mis tunne on süüa teha, ja kuidas kuidagi sügavalt mu seest tuleb välja vanaema uudishimu söögi ja sellega seonduva suhtes. Ma polnud selline ütleme viis-seitse aastat tagasi. Aga kõik muutub olukorras, kus inimesed minu ümber muutuvad, kus tekib tunne, et mitte ükski liigutus, mis ma teen, pole ainult endale, vaid selle taga on alati suurem süsteem. Ehk algab see mõte aga sellest, et ma armastan. Ja võib-olla kõik inimesed jõuavad varem või hiljem sellesse olukorda, kus nad armastavad, ja see muudab nende ümbrust ja maailma. Aga nagu kõikide teiste asjadegagi - ei tohi liialda isegi armastamisega, isegi nii lihtsa ilusa asjaga. 

Kommentaare ei ole: