Oskused, mille omandamine võtab mõnikord päris pikka aega. Kui ma 18aastaselt Tallinna ülikooli tulin, see on siis nüüd juba pool elu tagasi, olin sellist ulakat entusiasmi täis, et see peegeldub minust ikka iga mõne aja tagant tagasi. Entukas elevant nagu ma olen. Väliselt väike, aga hingelt suur ja kohmakas ja mõnikord omal veidral moel ka väga totakalt käituv. Suur olla ei tähenda alati tark olla. Ehkki elevandid on targad, nii emotsionaalselt kui ka muidu. Ja nad ei unusta. Kusjuures mina võin seda teha küll. Nimed ja näod ei käi alati minu peas kokku ja ma olen päris korduvalt endale sellega häbi teinud. Meenutan vist selles osas toda Rootsi printsessi, kellel need ka kokku kleepusid ja erinevaid kooslusi meenutasid. Henryk ütleb, et ma olen sotsiaalne piraaja, et ma olen poes kõikidel inimestel ees ja igal pool mujal ka, sest ma lihtsalt ei märka mitte midagi ega kedagi muud, kui oma Tohvrikest ja Henrykut. Nii ta on. Ma olen vist selline päris algusest peale olnud.
Mõned arvavad, et see on ülbus. Näiteks Ülemiste Apollos klienditeenindajana töötades tabasin end sellest olukorrast, kus teadsin, et jah, see vist on nõme, kui ma arvan normaalseteks inimesteks ainult kirjandusest ja kõrgkultuurist huvitujaid ja näitan seda aktiivselt ka välja. Vist. Aasta siis oli 2008. Mul läks päris pikka aega enne kui ma ka teistsuguseid inimesi aktsepteerisin. Ei pidanud ennast seetõttu paremaks, et näe, olen tänu isale ja Eesti vabariigile saanud sellise ja sellise hariduse, mul on olnud aega ja raha, et end selles osas arendada, mul on olnud isegi ringitraitamise aega, mil ma pole täpselt aru saanud, mida oma eluga pihta hakata. Vaatan oma häid kursakaaslasi eesti filli ajast. Kõik on kuskil põnevas kohas tööl ja kuhugi oma karjääriga jõudnud. Mitte et minu karjääril eriti midagi viga oleks, lihtsalt ma tunnen, et võiks enamat, aga olen selle kõik saavutamata jätnud, sest minus puudus õigel hetkel piisavalt uudishimu erinevate eluvaldkondade vastu. Nüüd on see tekkinud majanduse ja kokanduse ja loomulikult viimasel ajal eriti aktuaalse lapsekasvatuse osas. Isegi see koduökonoomika on minu jaoks tsipa keeruline värk.
Igatahes midagi selles kõiges meenutab mulle mu elu esimest suurt pettumust, milleks oli õigeusk. Kõva kisa ja mehkeldamine ei teinudki mind kõige paremaks usklikuks, isegi palvetamine ei andnud piisavalt rahu, sest lihtsalt mõnel pühapäeval ei saanud kirikusse minna, sest naistel on teadagi päevad. Isegi päikese poole mediteerimine ei aidanud, midagi läks lõplikult katki ja on selles osas siiani rikkis plaadina mu sees katki. Luule tekitas sellise kohalolu-meditatsiooni tunde, aga seegi on hakanud aeglaselt katki minema, sest ma ei tunne, et ma selles keeles enam rääkida tahaks. Enesekesksus on selles asja nimi. Sotsiaalse piraaja kohmakus ja rabedus on selle asja teine nimi. Kusjuures Henryk peegeldab mulle seda kõige rohkem tagasi, temal on tema rabedad kohad, minul on minu omad. Kunagi ütles üks mu hea sõber, et vaata, et sa siis nii tobedalt ei käitu. Ikka käitusin. Jätsin minemata kuhugi, jätsin ette helistamata. Ma pingutan palju, et teha kõiki asju nii hästi kui jaksan. Või märgata mustust või enda lohakust, aga vahel on see ikka raske. Lohakas olen. See on selline loominguline lohakus, mis mõnikord ajab inimestel lihtsalt härja punaseks, Henrykul eriti ja minul on sellepärast piinlik, eks ma püüa ennast parandada, aga samas tekitab teatud sorti segaduses elamine-olemine minus kindlustunde, sest ma ise näen selles omaenda korrastatust. See on sarnane allpool olevatele puudele. Nad kõik kasvaksid justkui ühest juurest ja seetõttu on maaliliselt teineteises kinni - nii nagu mõtted, mis arenevad üksteise poole ja moodustavad omaenda mustri ja olemise. Nüüd oskan isegi puid teistmoodi vaadata, kui ütleme 10 aastat tagasi. Ümbrus üldse tundub selle võrra rikkam. Aga nagu ma juba kirjutasin siin, siis enamasti lähtub see alati minust endast, mitte kellestki teisest ja ehk sealt tulevadki põrked ja põrgatused, millega igapäevaselt toimetada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar