Olen viimasel ajal mõelnud, et mul võiks olla sammuloendur, sest mobiiltelefoni pidevalt pepu peal kanda lihtsalt ei jaksa. Titte ja igast muud manti võiks/peaks kandma, et siis saaks teada, kas ma ikka teen 10 000 sammu päevas või mitte. Praegu teen oma mobiililoenduriga 4000-5000 sammu, kuigi hommikud algavad tantsuliste praktikatega. Kuulame Tohvriga ära kolm Grand Corps Malade´i laulu. Esimene on muide see me lemmik Pas essentiel, mis kevadel raadiost tuli ja millest Erle Loonurm mõnuga rääkis. No misse mitteoluline või mittevajalik ikka on - eluvajalik, söömisega seotu või magamisega või liikumisega. Mul on muidugi titega hullem karantiin, kui mistahes muu asjaga siin elus. Ta ju peaaegu nagu mõni haigus, raamatuid saab lugeda, tantsida saab, laulda saab, mõnikord isegi mõne mõistlikuma teksti kirjutada, aga üldiselt tegeled n-ö terveks saamisega, ehk titele iseseisvate oskuste tekitamisega. Praegu ukerdab üksi põrandal ja mõtleb, kui palju tuleks karjuda, et emps arvutist püsti tõuseks ja tema manu jookseks. Üldiselt väga palju polegi vaja teha. Igatahes täna ta magas nagu mõni musumopsti - korralikult kella kümnest õhtul kella kaheni öösel, siis sai tissi, sealt edasi kella seitsmeni välja.
Mina muidugi avastasin umbes kell pool kaksteist, et tore lugu küll, tuba on võimatult kuumaks läinud, seda pole mulle keegi rääkinud, et posttitt nii masendavalt paha lugu selle temperatuuri tajumisega on. Mul on kogu aeg palav. Jah, olen ülekaaluline. Vanal heal ajal oli mul kaalu kuuskend või alla selle , nüüd on see praktiliselt 72 või rohkem kilo. Seda on paljuvõitu ja eks see teebki hingamise ja olemise raskemaks. Kõik muidugi selleks, et mu titt tunneks ennast inimesena, kui mu rinnad temasse elunektarit eritavad. No see eritamine on ikka kiire kiire. Vaene laps peab tegelema põhimõtteliselt kolme mini-aiavoolikuga, mis kas suhu või näkku pritsivad ja eks ta ole natuke õnnetu ka nendega suhestudes, suheldes. Pirtsutab, sest pritsib. See avalikus kohas imetamine ongi sellepärast paras õudukas, kui tissist lendab piima ja titt on üsna õnnetu, sest ei saa sealt miskitki inimlikult kätte.
Muide see hurraaga, et emme on siin kõva jalutaja, jutt on mul natuke tagasi tõmbanud. Kaks nädalat tagasi mõtlesin, et miks mind üldse selle tite emaks koordineeriti, kui ta on minuga niii õnnetu. Või õigemini minul on tunne, et ta ei saa kuidagi kohe hakkama. Ja ega ei saagi, eriti mingites olukordades üldse mitte midagi teha ja ma näen, kuidas inimestel minu ümber on piinlik või ma kujutan seda endale ette. Piinlik sellepärast, et mu poeg nutab? No tegelikult on see valesti sõnastatud, piinlik on mul ikka sellepärast, et ma ei tule titega toime, et ta hakkab nutma. Titu aga peabki ju mõnikord nutma ja ka ise hakkama saama oma eksistentsiga, magama panemisega ja olemisega kord vankris, kord hällis, kord põrandal, ka minu süles, kui tal on ebamugav ja ebameeldiv. Ja loomulikult see väljendub tema nutus, ta peab aktsepteerima, nagu ka mina pean aktsepteerima, et mõnikord on ebamugav, sest elus ongi ju mõned hetked ebamugavad. Õigemini on väga harvad hetked päris sellised, nagu mulle meeldib, nagu mulle mugav on või hea on. Ausalt!
Näiteks räägiti eile põhjalikult Vikerraadios naiste Alzheimerist, mis on seotud unepuudusega. Viimasel on aga otsene seos haigusega. Unepuuduses oleme kahel põhjusel, sest tited sünnivad ja keegi peab nende eest hoolitsema, ja kõik eeldavad naised peavad olema need öised ärkajad, samuti eeldavad ka kõik, et naised peavad hoolitsema vanade ja väetite eest. Sest noh nad on märksa empaatiavõimelisemad. Meil peres on mu meelest Henryk see empaatiavõimelisem ja tite rahustamisega tuleb ta paremini toime mõnes olukorras, samuti laseb ta titel mõnikord üürata ka, ei rutta kohe nõudma, et naine tiss paljaks, lapsel on paha olla. Mina ise ruttan, tegelt peaks ka sülle võtma ja lohutama või WC-s mähkusid vahetama. Praegu olen lasknud titel üürata põrandal viis minutit, ilma teda otseselt lohutama kippumata, isegi lutti pole suhu toppinud, seal ta siis on, ohkab, vaatab ringi ja hakkab ise lahendusi otsima. Sellist asja saab muidugi ainult kodus korraldada, mitte linnas või kaupluses või jumal teab veel kus.
Igatahes - aktsepteerida ebamugavusi ja nendele reageerimist - seda on isegi ministrihärradel raske teha, palju kergem on öelda, et vaadake palun numbreid, me oleme Euroopa rikkaimate riikide hulgas varsti, kui väikesed inimesed samal ajal vaevlevad sisuliselt tehnoloogilise progressi ja suuremate muudatustega, mis neid ees ootavad. Beebidega on ka nii - ma võin ju Tohvrile öelda, et ohkuitubli ta on, suudab kahe käega mängu asju käes hoida ja pea ees ühest vaiba otsast teise ennast lükata, aga see tundub talle jube nähtamatu ja mõttetu progress, kui ta muidugi ühel hetkel taipama hakkab, et mis selle progressi taga on, siis ta ilmselt on esialgu ehmunud. Nagu suurem osa ehitajaid ja klienditeenindajaid kolib Soome suuremale palgale, selmet otsida uusi väljakutseid või tegelda edasi õppimisega, mõnel juhul on see ka võimatu, sest inimesed on lihtsalt lastega, kes vajavad süüa ja hoolt, mida ausalt öeldes 60 euroga kuus väga ei saa korraldada. Aga jah. Mina tunnen ennast nagu Ansip 2013. aastal ja Tohvrike on nagu lihtrahvas, kes küsib, et kuhu see suur progress ja majanduslik edu kaovad, kuhu see sisse söödud piimušk läheb.
Aga kahel eelmisel nädalal näitas Tohvrike iseloomu ja jultumust kõikvõimalikel hetkedel tissi nõuda, eks ma ole talle ka seda tissinatukest andnud, et inimene tunneks ennast inimesena. Aga näiteks reedel käisime vanalinnapäevadel niimoodi, et istusin Harju tänaval pingil ja tissitan kutti umbes kolgend minutit ja edasi arvasin, et saame Šnellide äärde minna ja saimegi, aga kutt tundis ennast ikka imelikult, nii et kui me kahekesti lõpeks Telliskivvi jõudsime, siis surusin titele jälle oma tissi suhu. Helistasin Henrykule, kes teatas mulle, et võta no inimene lihtsalt sülle, mis tal su tissist kogu aeg, tõenäoliselt on gaasipoisid kõhu vallutanud ja seal ma siis olin ukerdasin mööda Telliskivi titt kukil ja tiss taskus, titt oli üsna õnnetu ja mina olin ka. Aga mingil hetkel sai kõik jälle korda. Lihtsalt titega mööda ilma jalutades tuleb kogu aeg tõdeda, temal on tema rütm ja sellega ei tohi niisama mängida ega sellesse üleolevalt suhtuda, sest see lõppeb lihtsalt kõva tüliga majas ja tundega, et midagi on valesti nii minus, kui ka tites.
See üks musti neljapäevasid nägi mul selline välja:
Jalutama ei julge ma enam väga minna, eriti poodi, viimased paar korda on lõppenud katastroofiga. No ausalt, kui titt ikka keset poeskäiku kõva häälega nutma pistab sest on tissitu, siis on VÄGA vastik. Eks ma siis käin tiss tite suus mööda poodi ringi ja otsin hommikuputru taga, vaatan, kuidas minuealised või minust kümmekond aastat vanemad vene paarike, ülimeigitud naine ja tolle suvepükstes mees mind suurisilmi passivad ja naine pomiseb omaette, et kuidas seda asja siin siis nimetatakse ja lükkab oma meest järgmisse riiulivahesse umbes sellise lausega, et missa kurat passid, tissi pole varem näinud või. Too vaatab oma naist ikka väga kohkunult. Titt aga nutab mis hirmus, kui tissitamine kahekümnendal minutil otsa saab ja ta kõht on endiselt tühi, aga minul puudub julgus minna kohvikusse teda mõistlikult toitma, mõtlen, et äkki pargis. Pargis ei saa titt tissi kätte ja karjub nii mis hirmus. Ja nii hargnebki kurblaul kõva viiskümmend minutit, kui ma Henrykuga telefonisidet hoides ja titat süles, vankrit toidukraamiga ees, kodu poole ronin. Muidugi olen ostnud süüa, liiga palju. Vankrit on raske lükata ja eelmisel nädalal 6,21 kilo kaaluv poisijurakas, kes on kolme kuuga visanud rohkem kui kümme sentimeetrit pikkust, ei ole ka just kerge kanda. Rääkimata tissitamisest. Pargis on kõik pingid kinni, võimalus on istuda oma peatäit välja magava joodiku kõrvale. No ja ma loodan, et tüüp saabki oma peatäie välja magatud, aga ei just siis, kui mul on titt magusalt tissi matsutab, ärkab too peatäie tüüp üles ja kukub seletama, et tal on prillid kadunud, et kõik varastatakse ära, kui aus inimene, keset tööpäeva pargipingil magab. No tore on. Magab! Lõpuks läheb ta pingi taha vett laskma, mina haaran tite, kes ei saa aru endiselt, et miks ta tühja kõhtu ei täideta ja röögib täiest kõrist, loodan muru peal kuidagi tite tissile saada, ta on juba nii endast väljas, et ta ei jaksa enam. Ilmselt on poes söödud piim tema kõhtu ka gaasid toonud ja ta vaeseke tahab nagunii rohkem süles olla, kui vankris. Ühesõnaga endast väljas ja õnnetu jõuan koos telefon otsas rippuva Henrykuga, kes muide teeb asjalikult tööd, kuulab mind ja nutvat Tohvrikest, koju. Korraga tunnen ennast nagu täislaks idioot. Oli mul sinna poodi vaja minna kõiki neid asju ostma. Ausalt. Oli või. Sel hetkel luban, et ma enam mitte kunagi ühtegi lisalast ei saa, sest ma teen talle ju päriselt, kogu aeg haiget. Muidugi täna näiteks magas laps peaaegu 4 tundi järjest päeval, ja ma oleks selle aja jooksul saanud käia igal pool, aga ma ei käinud. Kartsin ärkamist ja karjumist ja gaase ja seda, et titel pole tissi ja üldse. Kõik see paanikavärk päädis sellega, et ma lõikasin veel paar korda küünte asemel sõrmi lühemaks. Nii et mul on viimased kaks nädalat üsna nigel olla.
Neuroloog ütles muidugist selle peale, et see on normaalne titt läheb ühest kohast teise ja see tekitab temas stressi ja ebamugavust, vanal heal ajal titt lihtsalt magas selle ühest kohast teise minemise maha. Nüüd ta lihtsalt karjub selle maha või siis närviliselt lutti imedes, imeb maha.
Pilt sellest, kuidas meie Pirita linnaosa käest hõbelusika kätte saime. Ikka kolmekesti ja koroonalikult ehk kroonulikult. Ukse tagant lipsas sisse noor naine teksastes, küsis kluti nime ja ulatas meile liigse tseremooniata hõbelusika koos kommipakiga, lausus lihtsalt, et olete hõbelusikale järgi tulnud ja siis, et palju õnne. No kolm kuud õnne juba. Hetkel on õnn põrandal ja magab.
Igatahes püüan toime tulla oma kalli titaga. Ta on tegelikult väga tubli. Mina pean aktsepteerima tema hädaldamisi ja tema peab toime tulema mõttega, et kõik asjad pole alati nii nagu ta tahaks, et need oleks. Ilmselt sellepärast ta mulle antigi, et ma oleks veel parem inimene ja mis seal salata palju kannatlikum ja rahulikum ja empaatiavõimelisem, kui mul kombeks on olnud olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar