Nii emotsionaalselt ebastabiilne ja unetu pole ma vist oma elu jooksul kunagi olnud. Tegelikult ikka olen küll. Unetuse perioodid on mind saatnud juba vist kümmekond aastat. Et reaalselt ärkangi üles kell 2 või 3 hommikul ja siis ei saa tunde magama jääda, titt ei puutu asjasse, titt norskab samal ajal mõnes teises toas või kohas ja tunneb ennast inimesena. Mina vaatan tühja pilguga toas ringi ja mõtlen, et mis meist saab. Noh, üks lause, mis keegi ütleb, vallandab pisarate voo, mis ei lõpe ega lõpe. Vahetad titel mähkmeid ja muudkui nutad, et kui kuradi saamatu, loll, ja kõikides asjades ebapraktiline ja mida kõike veel oled. Ja noh kellegi lause ei ole see esimene kord, mis nutma ajab. Näiteks enne tita sündi ajas üks täitsa ametlik kiri ka nutma, lihtsalt istusin keset tuba ja muudkui nutsin, et kui hästi võib mulle kirjutada täitsa võõras inimene, kes ei tea minust mitte kui midagi, lihtsalt mingi suvaline 8 aastat vana arvamusartikkel, millest keegi praegu ilmselt ei hooli, aga mina istusin ja nutsin. Mul oli nii palju potentsiaali - nii 10 aastat tagasi, aga ma pole sellest vist pooltki ära kasutada suutnud. Enamasti olen selle maha jalutanud või lugenud või mõelnud, mitte tahtlikult ega teadlikult endast vaid kuidagi uduvines, nagu pidevalt unistades millestki, mille olemasolust ei teadnud ma enne Tohvri sündi suurt mitte midagi. Ja see ajab nutma ja see ei lase magada ja see on hirmus, samal ajal ei saa ka midagi eriti selle kõigega pihta hakata. Nagu öeldaksegi minevikus tehtud otsuseid ei saa kahetseda, tulevikuks tuleb ette valmistuda ja mitte karta. Mina muudkui kardan, muretsen põen. Mõtlen üle.
Täna, üle pika aja tegin palju pikema tiiru linnas. Käisime raadiomaja juures, sealt sibasime Rotermani kvartalisse, sealt edasi Veenuse klubi eest Tammsaare parki ja lõpeks koju. Iseenesest see polnud suur ring, aga rahvast oli reede õhtul palju väljas ja ma korraga tundsin, et olen võõras linnas turistiks. Tuled ja rahvas ja kõndimiskiirus ja üldse - kõik igal pool vahvalt jutustamas ja seletamas minu ümber isegi prantsuse keeles. Ma ei ole enam see tüdruk, kes võib istuda õhtuti suvalistes baarides ja rääkida kõigest ja eimillestki kõikide ja eikellegagi, lugeda ja mittelugeda toda raamatut, mis ma kaasa haarasin kuskilt riiulinurgast. Ma olen teine. Ja eks mu unistused ole ka teised, kui kümme aastat tagasi või kakskümmend. On kuidas on. Igatahes, midagi selles käigus tuletas mulle meelde, et hoolimata kõigist raskustest, mis kaasnevad lapsega, hoolimata sellest, et ma tegelikult kümme aastat tagasi ei osanud mõelda ennast emaks, et ma kümme aastat tagasi olin hoopis teistmoodi, kui praegu ja suure tõenäosusega oleks ma vaadanud seda tulevikku, kui midagi sellist, mis minuga küll kindlasti ei juhtu. Aga see on juhtunud, pole midagi öelda. Ja nüüd tuleb sellega toime tulla, enam ei saa lapse kombel isegi voodi alla ronida, kui mingit kohustust peab täitma. Nii ta on. Peab rahulikult edasi pingutama ja tööd tegema nende asjadega, mida oskan teha.
Ahjaa. Pilt veel mõnedest headest asjadest mu elus. Uus imetamisjope. Toimib soojal sügispäeval ja toimib vihmasel sügispäeval tavalise jopena. Mõnus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar