Eelmine nädal oli niisiis jumalhalasta üks totakamaid unetusenädalaid, mis mul olnud on. Kujutate ette, et teil on peaaegu, et ideaalne laps, kes piiksatab vaid hädade korral ja tunneb ennast ebamugavalt pehmelt öeldes üsna harva ja siis tema ülinärviline mamma ei ole võimeline magama sisuliselt rohkem kui kaks tundi järjest ööpäevas ja siis väikese nudimisega suudab oma aju ära rääkida ka mõneks kahekümneks minutiks päevas, aga titt magab nagu muiste - öösiti 8-9 tundi tissitamispausiga järjest, nagu poleks tal probleeme. No hetkel väga ei olegi, ainult see gaasivärk, aga sellega tegeleb ta päeval piisavalt ja kui on tegeldud, siis on ta valmis pikali heitma ja magama nagu nudinups.
Igatahes. Unetus. Ärevushäired. Töönarkomaania. Kõik need suurepärased asjad, mis mind on enne titte iseloomustanud umbes noh kümmekond aastat. Kuskil keegi tark ja tähtis psühholoog-filosoof märkis, et kuidagi tobe on, et ühte kasti topitakse hinge päästmine ja töökoht. Või elukaaslane ja hinge päästmine. Jumal on ikka täitsa eraldi kategooria - hinge päästetakse ikka teiste vahenditega kui tööga või hästi toreda partneriga. Kui ainult need kaks jätta, siis on vaimne olemine ikka suht kakaduu või papagoi, kes muudkui kordab ainult teatud sõnu ja mis seal edasi ei arene seetõttu ka ei paremale ega vasemale. Mul isa rääkis kogu lapsepõlve, et naisel peavad olema nii haridus kui ka hobid ja nendega tuleb pidevalt tegelda, sest kui titt sünnib, siis millegi muuga peale tite ei jõua tegelda. Kui nüüd päris aus olla, siis ma nagu millegi muuga kui müügitöö pole osanud oma aega sisustada, ülikooli ajal, mitte millegi muuga peale kirjandusteaduse ja müügitöö. Nii et natuke nadi on see kõik ikka ja ebameeldiv ja totakas. Aga mis seals ikka. Eks titt anna arukust, mitte arutust. Paneb iga päev mõtlema, mismoodi seda elus olemist nautida ja samal ajal ka endale mingi sisemine jõu ja ilu tagavara tagada - nii füüsilise söögi kui ka liikumise näol, samas ka raamatuid lugedes. Natuke tuleks rohkem suhelda ka.
Igatahes. Põnev on, kui saad mõne inimesega kokku ja ta on üliandekas näiteks kirjanik, aga ülla-ülla mitte ainult. Eks sellesse kategooriasse kuulub näiteks Armin Kõomägi ja minu kulla särasilmne Kairi Look või üks mu imeline sõbranna poognast, kes päriselus on arst, aga mõnikord kirjutab luuletusi ja haikusid, kuidagi nagu tossu välja ajamiseks, et enam-vähem normaalseks jääda. Eks ma pean ka natuke mõtlema, et mis mind naeratama paneb ja kas see, et ma naeratan ja ei teeni selle pealt kohe raha, tähendab seda, et ma olen üks kõvasti kehvem, kui näiteks mu lapsepõlvesõbranna (praegu on ta tuttav, mitte Belliisi, kes küll ka karjääri teeb hetkel), kes on muljetavaldavat karjääri teinud viimased viisteist aastat.
Aga jaa, ärevushäired väljenduvad suutmatusega magama jääda või lihtsalt lugeda või lihtsalt kirjutada või lihtsalt teha neid asju, mis mulle meeldivad, mitte, mis teistele meeldivad. Teha tööd, mitte nii et mul oleks otsekui suur telliskivi alla neelatud ja ma püüaks seda seedida. Teha seda rõõmuga ja lobedalt ja kiiresti ja isegi mitte sellepärast, et seostan oma tegevust mingisuguse kõrgema eesmärgiga, vaid lihtsalt mõnuga toimetades. Eks see kõik tuleb jällegi eeskujudest - mul ju vanemad enamasti tegelevad korraga ühte asja ajades ja ega neil sõpru ega muud elu olegi peale perekonna, mis kõik haaratud perefirmasse. Minagi olen seal n-ö sekretäripraktikal olnud, aga noh, mis ehitusinimene mina olen. Kuigi võiks olla. Seal ikka päris head palgad. Igatahes - eks see olegi meie taak, et kuidas toime tulla pea kohale tõmbuvate tugevate mustade pilvedega, mis muide vajavad samasugust lahti harutamist nagu iga haav, mis inimesel tekib ja mädanema võiks minna. Nii et mu perearst teatas, et kas ma ikka tegin kõiki neid psühholoogi harjutusi ärevushäire vastu. See pani mind suvalisel hetkel asju paanikahoos välja oksendama. Kui tiir füüsisele peale tehtud teatas mu perearst, et nüüd on aeg psühholoogi külastada. Ja seal ma siis olin. Kolme saatelehe asemel kasutasin ühte, sest noh tööd oli teha vaja. Jess!
Igatahes - magamatuna on lapsega tegelemine tõeline katsumus. Eriti jõhkralt väljendus see reedel, kui titt vajas suhtlevat mammat, aga mamma ei mäletanud enam, kuidas olla, sest noh - unepuudus oli raevukas. Kui ikka kaks tundi magada saab, siis on pehmelt öeldes kakaa. Ja mu kulla töötav elukaas pidi esiteks kuulma karjuvat titte teisel pool toru, teiseks paanilist mind teisel pool toru. Jõhker hullumaja, eksole. Kõik see nende gaasipoiste pärast, kes tegid vehkat, aga unetus ei tee vehkat. Vastik-vastik-vastik. See kõik võis olla muidugi ka sellest, et ma näpin öösiti nutitelefoni ja mõnikord söön nagu vana nälgas hunt kõik, mis kätte mahub, kuigi peaks piiri pidama ja mõtlema, et kasse magusaisu ikka on korralikult põhjendatud ja kuhu need kilod kõik lähvad tite sisse? Arsti juures käisime oligi peaaegu 7 kilo teine, ei ole veel paks beebs, täitsa sellist saledat joont hoiab, ei söö magusatest saiakestest või kommidest pungil emme tissi, ei-ei. Ootab viisakalt hommikuni ja siis vaatab, mis saab.
Ahjaa. Hakkan aeglaselt vaktsiinivastastest aru saama. Käisime eile hommikul perearstil ja meid torgiti vaktsiiniga, mis vaktsiiniga, läks juba meelest küsida. Kõik kulges enam-vähem normaalselt, kuni kolm-neli tundi hiljem hakkas pihta tõeline õudukas. Titt röökis mu kõrvakiled paigast ja ma ei saanud tükk aega aru, et kas need on need suurepärased gaasipoisid või mis temaga juhtunud oli. Lihtsalt selline teatritekvisiidi tunne tekkis. Punane nägu täis maailma kõige suuremaid õnnetusi ja üldse. Esmakordse lapsevanemana mõtlesin läbi kõik oma menüü, esiteks süüdistan nüüd natuke seeni, vähemasti seda arvas Henryku õde, et seenepoisid peaks minu menüüst vehkat tegema, sest neid on isegi täisinimesel raske seedida rääkimata rinnatoitu saavast tegelasest.
Mõtlesin, et ei ole mõistlik rinda ka pakkuda, sest härra on mul ju küllaltki hapukapsas ja ta reaalselt kukkus tissi peale nutma, ega tahtnud seda kuidagi lohutuseks võtta, Mina tuulasin kolm tundi ringiratast meie pisikeses korteris ringi kuni seljavaluni. Tunnike sellest titt magas, lõpuks helistasime lastearstile Mustamäel, kes tuletas meelde, et vaktsiin ja selle mõjud kestavad 48 tundi pärast manustamist. Huhhh! Ja kõige lihtsam on last rahustada arvake ära millega? Tiss suhu ja asi ants! Hoeh! Siit moraal tiss aitab kõige vastu! Loodame, et tissitame veel pikalt. Vaene poiss. Aga vähemalt ta magas mõni hetk ja tundis ennast tegelikult täitsa hästi. Ehkki minul hakkasid käed ja selg ikka päris kõvasti valutama.
Jaa, me ikka veel ei ole harjunud kandelinaga ja meile korraldatud kandekotiga on ka raskusi, varsti harjub emme juba kord ühel, siis teisel käel titte mööda linna vedama ja ei piuksu ka, et raske on, sest mis raske, lihas kasvab ja titt on rahulik. Muide, kui ma piisavalt kiiresti kõnnin, siis titt võib täitsa süles magama jääda ja siis saab ta nagu niuhti vankrisse toppida. Gaasipoisid poisist välja vurtsutatud ja meel trennist rahulik.
Igatahes allpool pilt tuvidest ja titest, kes tuvidega magades kohtus. See oli see tore laupäev, kui ma avastasin, et jess 2 tundi ööund on ikka vähe küll. Täiesti vampiiri tunne tekkis, päike võttis silmad peast. Ja tunne oli kus on voodi, kus on voodi, kus on voodi, kus on voodi ja siis jällegi, aga poisile on vaja värsket õhku, poisile on vaja värsket õhku, värsket õhku, värsket õhku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar