Oh onu Meini ja Katja

Kui Katja oli kakskümmend viis ja jõudis üle pika aja oma tühja ja külma koju, siis seisis tema koduukse taga naabrimees - kogu see tänav oli siis veel neid täis, kolmekümnendatel sündinuid. Tol hetkel oli too kaheksakümnele lähenemas vanamees. Silmad rõõmu täis ja üldse õnnelikud. Meini oli nimi. 

"Olete teie alles vägevad naised, Helsteinid," kostis ta "Ja ilusad, väga ilusad! Sinu vanaema oli ilus! Aga sinu ema! Sinu ema oli imekaunis inimene, selline et..." 

Meini silmad hakkasid kilama, Katja tõmbus tagasi. Ta mäletas toda imelikku aega, kui vanaemal oli rohkem austajaid kui oli oodata tolle vanusest. Nastja lihtsalt oli väga meeldiv inimene ja mitte ainult Katja jaoks. Seeneonu käis neil vähemalt paar aastat külas ja muudkui lootis, et ehk võetakse temagi nende kahe asjaliku naesterahva, Katja ja Nastja, kampa, aga ei võetud. Vanaema oli küllaltki rõõmus uute tutvuste üle, aga tal oli palju enamat vaja teha, kui järjekordset meest ümmardada. Ta ei tahtnud muidugi niimoodi seenonule öelda, seega ta hajutas seda ütlemist mitmete tulemiste peale ära. Seni kuni seeneonu päriselt ära kadus. Isegi Meini tundis Nastja vastu huvi, kui tema abikaasa suri, aga natukese aja pärast leidis ta endale uue proua, kes ka ära suri, selleks ajaks oli vanaema aga kulgemas dementsuse poole ja Meinil polnud temaga midagi eriti pihta hakata. 

"Aga sinu ema oli selline naine, et tõmbas rajalt maha sellise tähtsa nina, nagu su isa!" ütles Meini. Katja vaatas Meinit pisut ärevalt. Tähtsa mehe. Nojah. See ta oli, tähtsa mehe vallaslaps. Ei midagi muud, ei head ega halba. Naabritädid rääkisid ka niimoodi. Ja nii kogu tema elu. Isa oligi eriline. Selliseid inimesi oli väga vähe ja nendes oli kõike, 

"Kui ilus ta oli! Ja kui hea huumor tal oli!" 

Jah, kõik need toredad omadused, mis mehi naiste poole tõmbavad. Esialgu. Katja vaatas vanameest oma uksel ja tundis ennast imelikult. Tõenäoliselt nii tundis tema ema ka umbes kolmkümmend aastat tagasi. Mees polnud siis muidugi nii vana. Nii nagu ikka. Ta kehitas õlgu ja tahtis teada, et kas naabrimehel oli asja ka? 

"Einoh, lihtsalt tahtse üle vaadata, mis naabrinaane tett ka." 

Eks nad jah, kõik tahtsid. Meini ootas, et Katja isa  Katja maa koos majadega maha müüks. Ootas kärsitult, et lõpuks näidatakse ka nendele Helsteini naistele, et mehed võivad olla tegelikult ebausaldusväärsed ja hoolimatud, ootas, et Katja nagu enamus temavanuseid koliks Soome tööle koristajaks või hooldajaks või poemüüjaks, et ta käituks, nagu tal ei oleks isa, ema tal ju ei olnud. Ja ometi vaatas talle otsa selgete silmadega võib öelda, et isegi pisut jultunud noor naine, kes hoidis millestki kinni. 

Katja ei osanud seda maajuppi ja maja isegi korralikult kasutada. Ta oli ebapraktiline, rumal, ennasttäis, uskus, et temast saab kirjanik, aga temast sai lihtne poemüüja, klienditeenindaja ja selle teadmisega ta maadles viimased kolm-neli aastat. Ometi oli temas nii palju potentsiaali. Kõik need õppejõud, kes rääkisid sellest, et ta oli andekas. Oh! Andekas! Kui hästi ta neid esseesid kirjutas ja kui haaravalt võis rääkida ta mistahes raamatust, pikkides sisse omaenda pisiteooriaid, mis omakorda olid seotud kreeka mütoloogiaga. Selline ta oli kirjandusteaduse magister. 

Pärast ülikooli oli ta segaduses ja õnnetu. Õppimine oli meeldiv tegevus, eriti siis, kui ei pidanud mõtlema söögi peale või riietele või üldse asjadele. Katjale ei meeldinudki muudest asjadest peale heade raamatute eriti mõelda, keegi teine oleks võinud söömise või riietumise või raha peale mõelda. Ja eks see toimiski niimoodi kooli ajal. Esiteks sai mõelda ainult headest raamatutest, ehkki päriselus oli palju väga halbu ja noh mitte just kirjanduslikult väärtuslikke raamatuid, mida kõik ostsid väga palju ja neid tuli müüa täpselt samamoodi, nagu kirjanduslikult häid raamatuid. 

 

Nüüd oli ta nagu peata kana. Ta veel ei teadnud, et see kanapäisus kestab veel mõned aastad. Võib-olla ehk kogu elugi. Sellisel ajal ei päästnud teda tema ilu ega ka mitte huumorimeel, kõik ilmselt nii emalt kui ka isalt kaasa haaratud. Aga praktilist meelt polnud tal kuskilt võtta. Mõnikord aitas see tuhm praktilisusest eemal pilk teda igasuguste ebameeldivate inimeste eest kaitsta. Ka nüüd kaitses see teda Meini eest. Ta ei saanud aru, mida vanamees tahtis ja ta lasi tal olla. Nii nagu ta oli lasknud paljudel inimestel oma elus olla. Ja nood, mõistnud, et nad ei saa talle ligi, jätsid ta varem või hiljem rahule. Kas see nüüd tegelikult ka hea oli, oli eraldi küsimus. Mõnikord ta mõtles kõikidele nendele, keda ta ei osanud vaadata uudishimuliku pilguga. Ja see hirmutas teda, kui paljudest inimestest ta oli ilma jäänud, sest ta oli nii kaua ainult endast mõelnud. Aga ta ei osanud teisiti. Ta jätkas oma  eksistentsi täpselt sellisel kujul - egoistina. 

Meini läks segaduses mehena koju.