Nõudmised endale on hetkel minimaalsed. Klutt toimetab peaaegu, et ise omas hällis ja saab vist hakkama. Mul on hetkel kuum piim meega ja hunnikus villaseid riideid seljas. Jalavann ja suured klimbid ninast väljas. Kõrv huugab, pea paks, keha kerge higikorraga igalt poolt kaetud, alapalavik, see on siis alla 36kraadine palavik, kurk valutab. Me siin Henrykuga ükspäev jooksime rongile nii et titt vankris ja minul minimaalselt riideid seljas. Või noh, mida tähendab minimaalselt riideid seljas keset toda suurepärast sügisaugustit, mida nimetati nii mõnelgi pool septembriks, tuul tiirutas päikse ja vihmaga kahasse ümberringi. Isegi kui sul on seljas pikk pikk kampsun ja kaelas enam-vähem toimiv rätt, siis pärast jooksuharjutusi Koidu tänaval, et jõuda Keila rongile, oled kaelast seljani lihtsalt korralikult higi täis ja meel on natuke ärev. See sõit on natuke nagu väljasõit, teistele külla minek, titele näitame uusi inimesi, kelleks on teiste inimeste lapsed. Päev enne seda käisime ujumas ja klutt avastas uue beebi. Ohmilline õnneseen ta oli, kui märkas, et ainult peeglis pole titt, vaid mujal ka on titt. Tüdruktitt, aga noh ikkagi titt. Selline titt, kes teeb teistsugusi liigutusi, kui see, kes on peeglis ja on üldse igas mõttes mitu korda põnevam, sest ta on vees. See viis mõttele, et äkki näitaks veel mõnda titte - näiteks 4 titte Keilas, kellel on hiigelõu, millel ringi saaberdada ja asju tõsta-lükata-tõmmata, suviti basseininatuke ja mõnus puudest ja põõsastest ääristatud teenurgake, mida mööda koju sõita. Puhta Bullerby laste tunne tekib seal alati. Igav ei peaks neil seal olema, aga nagu ikka, kui on kohati idülliline, siis on ka natuke marutamist. Nii see käib. Igatahes titele meeldis, titele meeldis nii palju, et pärast veel 4 lisalapse nägemist jõudis ta koju täiesti rammestatuna ja kukkus voodisse magama endalegi ilmselt imestuseks kuueks tunniks, seda aega oli muide ka minul vaja, et koguda ja ennast inimesena tunda. Siiski, siiski või nagu venelased ütleks sosiski, sosiski - lõpetasin kerge ebamugavustundega ja pisut haiglasena, esmaspäeval tolklesin titega muide mööda Telliskivi ka ringi, aga nii kenasti tolklesin oma tuult läbi laskva kampsikuga, et teisipäeval pidin jalgu kuumas vees leotama ja titte pisut teistmoodi hoidma, kui mul tavaliselt kombeks, ehk mingit laulu, horisontaalasend ja iga mõne aja tagant magamisminutid.
Aga! Ilusaid asju juhtus ka! Meie übernunnu Sannu sai 31. Ta on üks nendest hästi toredatest inimestest, kellega ma tänu Henrykule sõbraks olen saanud. Ja ta on olemas. Lihtsalt niisama. Tema juures on hästi mõnus filmiõhtutel käia ja jutustada ja olla ja ta on lihtsalt hästi hästi tore. Mõnikord irooniliselt tore ja siis natuke eneseirooniliselt tore ja üldse. Ühesõnaga - ma väga loodan, et ükshetk saab ta oma filmi valmis ja siis te saate ka teada, kui tore ta on. Seniks on nii, et eelmisel aastal avastasime Henrykuga, et ta on nii tore, et talle võiks korraldada üks üllatussünnipäevapidu ja nii me siis asusimegi seda kõikide teiste samasuguse mõtte peale tulnutega ellu viima. Ei olnud just väga uhke see eelmisel aastal, aga see ikkagi oli tore, et rahvas tuli kohale ja hoolimata tollest totakast koroona-värgist. Süüa oli eelmisel aastal vähe, sest see toidukoht, mis pidi kell üksteist kinni minema tookord, unustas meile mainida et kokk läheb minema juba kell kaheksa, just siis, kui mu kullad vene märulilt tagasi tulid. Midagi me seal kiirkorras kokku krabasime, aga mu õnnetu Henryk istus ja mõtles ainult oma korisevale kõhule ja minul ei olnud enam võimalik talle midagi söödavat kuskilt tuua. Totakad. Sel aastal läks rohkem õnneks, söögi eest vastutasime ise! Ja Sannu tuli sõna otseses mõttes röövida. Kuna mina istusin kodus ja leotasin jalgu kuumas vees ja samal ajal jõin kuuma piima meega. Asi, mida on väga tore teha, kui oled haige, see piima joomine, aga mille tagajärjed laktoositalumatule on puhitatud kõht ja puuks, mida kuuleb tõenäoliselt linna teise otsa. Mina, kes ma ei saanud seekord kodust välja minna, otsustasin korraldada oma versiooni risotost. See on kurkumiga - seepärast ka nii kollane ehk vaadake ise siit alt. Mina seisin Tohvriga kenasti kõigile vaatamiseks maja ees ja ootasin silmadest kinniseotud Sannut, kellele palju õnne soovida. Ja nii saigi kaasa antud see minu risoto, mis Henrykule hirmsasti meeldib ja kalli nii minult kui ka hra Toffikult. Peole ei jõudnud, aga pidu oli priima! Vähemasti seda ma kuulsin hiljem nii Sannult kui ka Henrykult. Mõnikord on jumala imeline osaleda lihtsalt meeldivate inimeste elus risoto näol. See söögitegemine oli ka väga õpetlik. Klutt lihtsalt passis mind mõnda aega, siis hakkas ulguma, siis tõstsin ta sülle, siis näitasin, kuidas ma seeni ja riisi liigutan pajas. Meil on muidugi nii, et nii kui see keetmine päris põhjalikuks muutub täitub terve korter soojaga. Kuna meil on suhteliselt väike elamine, siis on korraga väga soe ja kõik higistavad. Igatahes mu väike kallis poiss pidas päris hästi vastu, et ma kogu aeg talle silma ei vaadanud, laulnud, teda kussutanud, vaid tegelesin hakkimise ja korraldamisega.
Elagu Sannu! Loodan, et järgmine aasta saab ta vanemaks sama võimsalt! Ja siis tahaks Tohvriga osa saada kogu krempeldusest!
See ülemine pilt on muide üks armas tegelinski Telliskivist. Sinna võib täitsa vaatama sõita - väga kihvtid graffitid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar