01 detsember 2021

Kui magamine tuleb

Nojah. Muutused? Ühel hetkel on su vastsündinud võimeline magama mistahes müras ja tunneb ennast igati inimesena, ka siis, kui võib-olla täiskasvanud inimenegi küsib, et kas seda oli vaja. Näiteks kell 11 magamaminemist kellegi sünnipäevapeol, siis kui veel kuus kuud ja nädal vana oled. Närviline, pahandamist täis sehkendamine, mille sisse on pandud pisut segadust, valdab maad, kui sa püüad siis last järgmistel päevadel enam-vähem kell 9 magama panna, mehe lemmiksari taustaks või mõni film, mis kiirgab otse tema silmadesse. Ja ikka veel ei mõista sa, et tegu on juba täitsa suure inimesega, kes vajab täitsa palju und. Vajab hommikuti ja vajab lõunati ja vajab öösiti. Kusjuures öösiti ei tohiks talle tissi enam pakkuda, see rikub teie mõlema uned ära. Ja rikubki. Tüüp ripub tunnike või kaks tissi otsas, aga tegelikult oli tal lihtsalt vaja mähkusid vahetada, et elu oleks elamisväärsem ja siis püsiks uni ka. Täna öösel sai ta magatud 7 tundi järjest. Ei piuksu, ei kraapsu, ei pahandust, ei miskit. Lihtsalt  - viimased kaks õhtut on kaheks tunniks enne magamaminekut valmistume kõik kolmekesti magama minekuks. See on siis toidame last esialgu unepudruga, siis tissiga. Vahetame mähkud, peseme peput, korraldame  ühes tükis sooja pidžaama taolise asja selga. Räägime, seletame, musitame, kallistame, mitte ei müra, vaid kiigutame. Ja eks ta ühel hetkel annab alla ka. Eile andis täitsa kaks ja pool tundi hiljem alla. Ja magas ohkuihästi. 

Imelik lausa. Kui lapsega mõistlikult käituda, siis käitub ta vist ise ka päris mõistlikult vastu. Kõik räägivad muidugi kohutavatest kaheaastastest. Eks näis ühesõnaga. 



Kommentaare ei ole: