Viimased paar kuud vaatasime Henrykuga "Superstore" i ehk eesti keeli peaks seda nimetama "Ülikauplus" või "Üliselvehall" või "Ülipood". Käisime üle pika aja kodus, Võrus ja siis mu vanemad rääkisid sellest, mida nad televiisorist vaatasid. No "Õnne 13" on nende meelest puhta alla käinud. Seal juhtub liiga palju. Liiga palju! See ajab lausa naerma. Mina rääkisin aga oma uuest lemmikseriaalist poest ja miski liigahtas. Isa kaasa ütles, et jaa just sellest ongi meie elus puudus, tavalise tööinimese tegemistest ei tehta ühtki filmi ega ka mitte seriaali, kõik on mingist koroonast ja mingist pidevalt kõnel olevast asjast, mitte aga üleüldiselt eluolust. Kõik topitakse sisse. No ütleme otse välja minu jaoks on ikka oluline, et kõik topitaks sisse. "Ülikaupluses" on kõik asjad sees, nii hirmväike emaduspuhkus, piima pumpamine koristamiskapis koos Allahi poole palvetajaga, keda häirib rinnapumba hääl. Kõiksugu muid probleeme on samuti lahti kirjutatud, aga samas on juures ka mingi naljatamiskoht, millega silmitsi seista. Vaatasin seda ja kuidagi kummaline oli olla. Ja mõnus ka. Ülimalt mõnus. Apollo klienditeenindusaeg tuli meelde. Lemmiktegelasteks olid aga Garrett ja Dina - oma veidi arusaamatult enesekesksetes suhetes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar