Mingi aeg kirjutasin kuhugi endale, et tee endale selgeks Euroopa ajalugu, Aafrika ajalugu, Venemaa ajalugu, Hiina ajalugu jne jne. Selline pikk nimekiri asjadest, mida peaks teadma. Ja siis ma sattusin eile kenasti Simon Montifiore üliägeda BBCs tehtud dokumentaali peale Viinist. Silmad läksid vahtimisest pahupidi ja sellest ka, et mu aasta ja kolmekuune ei saanud magada, sest nohu haaras ta endasse ja nõnda lõpetasime kolmekesi diivanil Habsburgidest, Savoy prints Eugene´ist, Mettenbachist, Nikolai I-st jne jne kuulamise ja vaatamisega. Endiselt. Printsess Sissi ja tema ülimõtekas viis ennast näljutada, sest ämm ei lase teda omaenda laste eest hoolitseda. Jne. Jne. Ja loomulikult Boris von Uexkulli päevikud, mis mind panevad Napoleoni nägema hoopis uues valguses. Mäletan toda mälestusväärset kirjanduseõpetajat, kes rääkis, kui tore võib olla individualistlik geenius või olin ma ise 2000ndatel üks paras individualist, kes puutudes kokku päriseluga 2008 avastas, et ta ei tea maailmast sittagi ja ei osanud ja ei oska siiani korralikult raamatuid lugeda ja dokke vaadata, et mõista maailma paremini. Pole nagu tükk aega mõistnudki mitmetahulist maailma enda ümber. Ja ilmselt ei hakkagi mõistma niipea. Igatahes see nagu lükkas jällegi mingi nägemise asja lahtisemaks. Ja kohe tuli ka meelde töökaaslase tütar, kes luges lapsest saadik kuldset kuningate-kuningannade sarja. Kindlasti oli tal oma arusaam Habsburgidest ja Grimaldidest ja veel nii mõnestki võimsast suguvõsast, et saada ise võimsaks tubliks nooreks naiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar