Minu kodu - minu Võru

Kas on üldse lahendusi väikse rahvaarvuga riigis, kus kõik aina Tallinna-kesksemaks muutub? Tegelt uurisin võimalusi Võrru kolimiseks. Siiani on see olnud suhteliselt ulmeline mõte, sest Henryk on mul sotsiaalne loom ja ilma sõpradeta ja filmiõhtuteta ja korraliku (k)ära käimiseta ta mul eriti ei funktsioneeri. Lihtsalt. Nii on. Võrus ei ole korraliku kino, korralikku teatrit, korralikku kohvikut, mis oleks lahti iga päev ja teenindaks mõnuga nii teismekaid, kultuurihuvilisi, kui ka muidu antsakaid tegelasi. On Võrumaa muuseum, mis on ka lahti kolmapäevast pühapäevani. Kulduuramaja, mis näitab filme, üle-eestilisi ettevõtmisi (mis võivad varieeruda püstijalakomöödikutest tõsiste näidenditeni) ja näitusi, mida mina isiklikult jumaldan Võrus külastades väisata, titega ja titeta. On. Maikuu lõpus käisin Igor Kotjuhi kuulamas Headreadi raames Kellerteatris ja siis ta ütles, et Võru on turistilinn, et seal pole kultuurile kohta. Kuidagi valus oli seda kuulata. Seisin siis natuke tohlakalt seal etenduse lõpus ja tundsin, et olen haiget saanud. Ma ise olen ju kultuur, läbi ja lõhki, missiis, et ma ei ole Võrust liiga palju kirjutanud. Ja millest ma siis olen kirjutanud. Eimillestki. Kõigest. Nagu need esseistlikud eesti autorid ikka. Esseyer. Proovima. Proovin kirjutada. Proovin elada.