peast küpse tunne on.
See titega kodus olemise värk on suht jõhker mõnikord. Eriti kuumaperioodidel ja kui tal juhtub olema mingi kasvuspurt ja näiteks pargis, kui toreda musta mulla asemel leiad oma kluti rusikas koerasitta. Jeei! Kusjuures mitte mööda mingeid põõsaid, vaid täitsa sellises kohas, kus isegi emaks olemata oleks võinud täitsa sita sisse istuda. Kena pärn ja mööda jalutavad koerad. Mingi päev Henryk ütles, et jah, nüüd kohe kirjutad Veerenni gruppi, et koerad ei tohi kakal käia ja pissida ja üldse. Ise mõtlesin ka, et on selliseid hulle, kes kirjutavad, et mingi oma koertega peesse, et situvad siin igal pool ja on nõmedad. Noh jah. Ausalt öeldes nüüd vist tahaks küll kuhugi kirjutada, et lõpetage oma koera situtamine pärna all, kus vabalt võiks piknikku pidada mitte ainult mammad tittedega ringi joosta, sest seal on vaja.
Ahjaa. Eile oli ka see tore päev, kus pärast topless tissitamist vaatasin ilma kardinata aknast välja ja mu pilk kohtas keskealist meie tänaval mööduvat meest, kellele ma olin tõenäoliselt üsnagi noh paljas vaatamine. Ja nüüd, kus ma iga mõne aja tagant leian, et peaks veel midagi tegema, lisaks lapse kasvatamisele, on kogu aeg tunne, et aeg saab otsa. Kohe. Kohe. Kohe. Eile sattusin Start-Up ettevõtetega kommunikatsiooni töötuppa, üliäge! Suur aitäh kaasamast Liis!
No ja Work In Techi rühma tööülesanded: nii need IT-kursused kui ka karjääriehitamise värgi kursused, on lihtsalt nii ägedad asjad, mida juurde õppida. Seda kõike ei saaks muidugi esiteks ilma Toffikuta, sest tänu temale on mul võimalik ja vajalik mõelda tulevikule hoopis teisiti, kui näiteks 12 aastat tagasi. Või 15 aastat tagasi. Imelik on möelda, et selle aasta septembrist saadik olen ma Tallinnas elanud 19 aastat. Ja suurema osa sellest ajast olen unistanud kirjutamisest. Nüüd unistan kodukontorist.
Hull värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar