eluilu on sageli mitmetasandiline - ja vahel kurbnaljakas ka, üritasin mina Henrykut panna kirjutama oma unistusi üles, sest täiskuu... selline pisike rituaalike on meil siin 11 aasta jooksul sündind, et täiskuu ja siis saab kirja panna kõik head asjad, mis hing ihkab...
aga ta teatas mulle, et võtku ma ennast kokku ja viigu need oma unistused siis ükshaaval ellu ka, et olgu see titt või mistahes muu hää asi, mis hinge peal on. aga pean tunnistama, et - ei ole harjunud sellega tegelema. igatahes laupäeval lähme sünnipäeva pidama Paavlisse, loodetavasti Tohver jääb vanavanemate juures kuidagi ellu, sest kuhugi mujale me teda kupatada hetkel ei saanud. no kuhu me ta ikka niiväga kupataks.
olla on imelik ja hea. ise ka ei saa aru, kuidas see nüüd nii juhtus, aga äkki ongi kõik hästi ja imelik, nii nagu ma juba harjunud olen.
nädalavahetus koosnes depo hallouviini osakonnast ja mingitest teistest toredatest asjadest, mis ei saand ega saand otsa, tegelt peaks vannituba küürima nagu lollakas, tohvrit juhendama asjade kokku panemisel, sest no akadeemiline edukus algab sellest, et inimene oskab koristada, seda vähemalt väidavad mu instafiidi tähtsad postitused, ja teised väidavad, et olgu kõik koristamata, et nii sünnivad geeniused - ma ei teagi, kuskil peab tõde olema, aga esialgne tõde on see, et jalgade alla sattuvad vastikud pisikesed mänguasjad ei ole eriti mõnus ajaviide.
lõpuks, lõpuks, lõpuks - jõudis lasteaeda Tohvri suur lemmik Odin. Ma ei tea mismoodi need suhted seal välja hakkavad nägema, väike india tüdruk Šri jookseb Tohvril sabas ja neil on mingid omad mängud tekkinud, aga kas nüüd see tamilikeelne pisike plika jääb tähelepanu alt välja? igatahes on see jube naljakas, kuidas Tohver ikka tikub brasiillaste ja indialaste manu - eesti poisid saavad taga ka päris hästi läbi, aga nad ilmselt nii vahetult ei suhtle ja see tekitab segadust.
töö juures - läheb aina hullemaks see raamatute värk ja midagi tuleks teha, tuleks teha, tuleks teha - nagu henryk selle kohta ütleb, et unistused tuleks ellu viia. isegi kui ma ei oska nende unistuste juurdegi pääseda mõnikord, nad oleks nagu suure suure klaaskupli all seal kõrgel kirikutornis, mis puutub kokku sinise taeva ja päiksega, nagu oleks paradiis seal käegakatsutavam. aga elu on näidanud, et unistused on tegelikult käegakatsutavad - tohver on käega katsutav, olemas, päriselt, meie oma - me unistasime temast aastast 2018 kuni 2021 ta tuli - kõige täiuslikum ja armastatum väike poiss maailmas, kus mitte keegi mitte kunagi pole nii hästi sündinud ega olnud ega elanud. vähemasti meie meelest, eriti siis kui ta põõsasse kipub koju minemise asemel.
just sain oma hea kristiine töökaaslasega kokku, kes teatas, et tema kipub oma koera põõsast välja tõmbama umbes samamoodi nagu mina üritan Tohvriga suvalistest kohtadest ka teda treenivatest logopeedi, eripedagoogi, lauluõpetaja juurest koju tulla, siis see lõpeb lõputu tulemisega, sest kõik mänguväljakud, kõik põõsad, vanasti ka kõik vihmaveetorud tuli läbi vaadata, sest mine sa kurat tea, mis nendega vahepeal juhtunud, kõik augud majades, mis Magasini tänaval, kõik valesti sätitud kivid majade ääres ja majade seintes.
Kõik kõik kõik kõik kõik kõik kõik
aga ikkagi on olla imelik ja hea
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar