Raamatupoodi tullakse rahusse või siis raamatutesse, mis aegajalt võivad tähendada ühte ja sedasama. Raamat on introvertsetele inimestele, kes ei lobise järjepidevalt nagu mina täna. Ilmselt oleks ma terve poega lobisenud ja IlusatKolleegi endast välja viinud ja igasugu hullusi teinud, kui oleks saand. See on emotsioonide mänglemine mu sees, mis ei saa mitte mingitki pidi otsa. Joonas käis külas. Temaga on mul alati lõpmata lõbus. Kallistasime jutustada üle terve poe. Ta tuli hoopistükkis IlusatKolleegi vaatama. Tore, et tuli. Tegelikult on Joonaski ekstravert.
Ekstravert on see inimene, kes tuleb poodi, et saada ja anda elamust. Täna ma kohe tundsin, kuidas ma pean muutma rõõmsaks kellegi päeva- selle vene paarikese oma, kes tahtis kuulda eesti muusikat. Määrisin kaela ja kuuldavaks Mari Kalkuni ja Silver Sepa Kui teil on midagi džässilikku ja folgilikku koos tarvis, siis võtke nemad. Džäss jällegi on introvertide muusika. Need inimesed, kes ei tantsi, ei räägi, ei naera. On vakka. Ootavad ja siis jällegi võivad sulle pikalt ja laialt lahti rääkida, mida nad asjast tegelikult arvavad. See on Ivo muusika. Fantaasiarikas ja keerukas ühteaegu.
Head tahtsin ma ka tädile, kes tuli tarokaarte ja -raamatuid otsima. Sellele tüdrukule, kes ostis kaardi ja kellelt ma korraga, tema jahmatuseks küsisin, et kas talle meeldib lagrits. Ja korraga ta vaatas mulle naerdes otsa ja vastas, et ei talle ei meeldi lagrits, et see on kohutav komm. Ja mulle oli vähemalt kolm inimest enne teda öelnud, et neile ei meeldi lagrits. IlusKolleeg oli maguasisus ja talle meeldis seni kuni talle tuli meelde, et ta on väga palju magusat süüa ei tohi. Ainus inimene minu poolel.
Nendele va introvertsetele ja ekstravertsetele tuleb erinevalt läheneda. Introverdi viid riiulisse ja ta peaaegu, et palub, et mine nüüd minu juurest minema, kallis klienditeenindaja. Ekstraverdid vaatavad sulle õhinal silma ja loodavad, et nad saavad sinuga jutu peale. Ja vahel saavad ka - räägite terved maailmad kokku. Üks tädi kukkus mulle rääkima oma dieediprobleemidest, teine tööalastest asjadest, kolmas neegritest. Kõik vestlused on alati huvitavad olnud. Introvertsetele ütled tere ja nad vaatavad sust kergelt mööda ja vastavad samaga, lootes, et sa neid enam poeskäigu jooksul ei tülita, kui siis mingite banaalsete küsimustega, et kas olete klient, kas teil on kilekotti vaja. Ekstravertsetele ütled tere ja nad naeratavad vastu, kui neil on midagi küsida, siis nad küsivad ka võimalikult ruttu. Aga muidu - teevad va tiirukesi poes ja naeratavad ja naeratavad ja naudivad, et sina naudid oma tööd. Kassasse tulles tahavad nad saada sinult rohkem kui banaalset pläbisemist. Nendega koos olles võid nautida julgust rääkida ausalt ja kuulata ausalt ära.
*
Ahjaa, ma miskipärast määrisin feissaris Esa Saarineni raamatute nimekirja ka minu lemmikraamatu "Suure unenäoseletaja", mis tegelikult on Tamara Maunoneni kirjutatud. Sellest ma sain muide täna aru. Vahepeal olin ma ennast korralikult lolliks teinud. See koguni meeldis Karl-Martin Sinijärvele. Noh, kui päris aus olla, siis mul ei oleks midagi filosoofiliste unenäoseletajate vastu. Lihtsalt lapsepõlves seletas minu und Tamara isa abiga või siis vanaema. Kõige hirmsamad unenäod on seotud mulle kallite inimeste surmaga. Memm nägi ema surma ette vähemalt kakskend aastat varem. Mina kuulsin memme surma ette vähemasti pool aastat varem. See on tegelikult hirmuäratav tunne. Sa lihtsalt tead, et midagi juhtub. Päris selgelt seletada ei oska, aga midagi on su teadvus endasse võtnud ja viinud protsessi lõpuni - teavitades sind aastaid varem tulemustest. Miks?
Olen ühe kliendi poest sõna otseses mõttes minea ehmatanud looga, mis šokeeris, sest ta tahtis kaartidega ennustamist õppida. Vaatasin talle otsa ja rääkisin, et kord ennustati ühele inimesele surma ja mitte vanale inimesele, vaid noorele, väga väga noorele. Öeldi, et sünnitab lapse ja sureb. Ja ta surigi, jättes maha väikese tüdruku. Ennustati, et tüdrukust saab hea inimene. Liiga aus ja liiga terav sai. Oleneb nüüd, mis otsast teda heaks inimeseks võib pidada. Ahjaa, ma sellest ei rääkinud. See oli ennustuse viimane ots. See oli mustlanna mäng. Aga ennustus mu ema surmast oli juba vanaema unenäos olemas.
Ilusakolleegi jaoks on klienditeenindaja töö mõttetu. Introvert eks ole on normaalne inimene, kes uurib arvutis järele kõik, mis on vajalik teada mingi kauba kohta. Tuleb poodi ja siis lihtsalt ostab selle ära. Läheb kassasse ja laseb piiks-piiks-piiks teha.Nii nagu me kõik arvame ennast olevat, sest oleme ju kõik tulevikuinimesed. Mina näiteks täna ei olnud. Ma eelistaks alati teist inimest, kellelt informatsiooni saada igasugustele guuglitele ja muudele õudsetele asjadele, mis meid ümbritsevad. Muidugi tähendab see aegajalt ka seda, et ma jään väga paljust informatsioonist ilma, et ma tegelikult pläbisen, mitte ei räägi asjalikku juttu. Samas, miks ma pean kogu aeg guugeldama, et saada kõige lihtsam vastus kõige tavalisemale küsimusele, kui mul on ühelt poolt põhjus, miks ma võiks pöörduda enda kõrval asuva inimese poole ja teisalt (introverti, ehk siis IlusatKolleegi ma tüütan ja ajan sellise käitumisega hulluks) temaga suhelda. Mõni võib minu suhtlemishimu muidugi energiavampiirlusena võtta.
Musti stsenaariume on niisiis intovertsete suhtlemispaaniliste inimeste seas. Mõnel lihtsalt on arvamine, et kuidas sa siis ei teadnud, kessa siis olid, kussa siis olid, kui pauk käis, kassa siis ei lugendki guuglist järele, et kuidas see pauk käis. Ei lugend jah. Mina olin puu otsas, mängisin primitiivset ja lollakat ahvi. Ausõna ei guugeldand. Sinuga tahtsin rääkida ja sina olid vihane. Ole siis.
Vaatasin vihast IlusatKolleegi, kes aeglaselt läks veelgi vihasemaks. Ja mulle tegi see nalja. Sellist sadistlikku nalja, kus sa tead, et lähed üle piiride, mida on sulle raske andeks anda, aga kuna tegelane peab sind välja kannatama, sest ta on sinuga tööl, siis sa muudkui lähed ja lähed.
Üle igasuguste ekstravertide ja introvertide piiri.
*
Ja jah, ma julgen ennast lolliks teha.
Kuvatud on postitused sildiga psühholoogia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga psühholoogia. Kuva kõik postitused
16 november 2012
Heakskiidu pälvimise osakond, kus ollakse õnnetud
Seth Godin on kiilakas onu, kellelt on eesti keeli ilmunud raamat: "Asendamatu asjapulk". Natuke veider, natuke kummaline, aga samas täiesti arusaadav, miks ma selliseid raamatuid viimasel ajal loen. Ennast tuleb ju motiveerida. Töö on mul tegelikult tore, kellel meist poleks väikest palka või üsna kallist üürituba Eesti pealinna kesklinnas. Kui nüüd päris aus olla, siis ei olegi kõigil. Ei olegi vaja, et oleks kõigil. Erinevatel inimestel erinevad vajadused. Ometi on vahel endale koleraske selgeks teha, mida mul tegelikult vaja oleks, on. Ja siis hakkab teiste süüdistamine. Eks ju. Vahel ongi teised süüdi. Nad lihtsalt ei anna aega, et otsustada.
Eile käisin vennaga "Seenelkäiku" vaatamas. Mul on vennast luuletus, mis on üsna sotsiaalkriitiline. Tegelikult ma häbenen sotsiaalkriitikat, sest see kõlab vingumisena. See kõlab lausumisena, et ma ei oska, ei taha, ei saa. Peab ju saama. Alati peab. Aga vat peale seda filmi. Noh polnud ta midagi NII erilist. Aga sellegipoolest, kui härra Aadu, kes ajabki kägu, sest ta pole muud oma elu jooksul suutnud ajada, kui demagoogitsedes välja tulla omaenda sopa seest, olles kord Siim Kallas siis veel keegi. Siis kui metsas olev härra istub laua taha, et lahendada Machu Picchu mõistatust, on ta lasknud juba kilekeelsel meesabal endast võitu võtta ja unustanud korrumpeerunud poliitiku sootuks.
Eile olin koolitusel, mis kestis terve päev. Erinevad tootegrupid said esindatud. Kontoris töötav endine töökaaslane, kes mängib nädalavahetuseti klubides reggea't, teavitas kõigile, kuidas me saamegi müüa ainult Universali ja veel kolme suurima plaadifirma tooteid. Turg on nii väike ja nii mõttetu. Miks on meie edetabelis täispuberteetide muusikamaitsed? Justkui ainult seksinäljas teismelistel oleks õigus muusikale, raamatutele, elule. Kõikidel muudel seda nagu ei olegi. Lapsed peavad saama raamatuid, mitte täiskasvanud. Nemad võivad juba lolliks minna, ennast lolliks töötada.
Loen siis kogu selle asja peale Seth Godinit, kes kirjutab kooli kohta nii: me õpetame tarbimist, kui sotsiaalse heakskiidu pälvimise vahendit.
Me ei õpeta oma tooteid või siis antud juhul teiste tooteid edasi müües inimestele maitset ja eksklusiivsust. Me ei õpeta, et seks ja hirm pole ainsad, mis panevad inimese liikuma. Ja siis me imestame, miks meile kõigile ei jätku õnne. Olles ise järjepidevalt hirmul, et mida teised meist arvavad. Kes need teised on? Õppejõud? Kaasõpilased? Kes nad on? Minu puhul luuletajad või kirjanikud? Miks on mulle nende arvamus nii oluline? Kui minust aru ei saada, siis ei peaks see ju minu probleem olema. Või peaks?
Eile käisin vennaga "Seenelkäiku" vaatamas. Mul on vennast luuletus, mis on üsna sotsiaalkriitiline. Tegelikult ma häbenen sotsiaalkriitikat, sest see kõlab vingumisena. See kõlab lausumisena, et ma ei oska, ei taha, ei saa. Peab ju saama. Alati peab. Aga vat peale seda filmi. Noh polnud ta midagi NII erilist. Aga sellegipoolest, kui härra Aadu, kes ajabki kägu, sest ta pole muud oma elu jooksul suutnud ajada, kui demagoogitsedes välja tulla omaenda sopa seest, olles kord Siim Kallas siis veel keegi. Siis kui metsas olev härra istub laua taha, et lahendada Machu Picchu mõistatust, on ta lasknud juba kilekeelsel meesabal endast võitu võtta ja unustanud korrumpeerunud poliitiku sootuks.
Eile olin koolitusel, mis kestis terve päev. Erinevad tootegrupid said esindatud. Kontoris töötav endine töökaaslane, kes mängib nädalavahetuseti klubides reggea't, teavitas kõigile, kuidas me saamegi müüa ainult Universali ja veel kolme suurima plaadifirma tooteid. Turg on nii väike ja nii mõttetu. Miks on meie edetabelis täispuberteetide muusikamaitsed? Justkui ainult seksinäljas teismelistel oleks õigus muusikale, raamatutele, elule. Kõikidel muudel seda nagu ei olegi. Lapsed peavad saama raamatuid, mitte täiskasvanud. Nemad võivad juba lolliks minna, ennast lolliks töötada.
Loen siis kogu selle asja peale Seth Godinit, kes kirjutab kooli kohta nii: me õpetame tarbimist, kui sotsiaalse heakskiidu pälvimise vahendit.
Me ei õpeta oma tooteid või siis antud juhul teiste tooteid edasi müües inimestele maitset ja eksklusiivsust. Me ei õpeta, et seks ja hirm pole ainsad, mis panevad inimese liikuma. Ja siis me imestame, miks meile kõigile ei jätku õnne. Olles ise järjepidevalt hirmul, et mida teised meist arvavad. Kes need teised on? Õppejõud? Kaasõpilased? Kes nad on? Minu puhul luuletajad või kirjanikud? Miks on mulle nende arvamus nii oluline? Kui minust aru ei saada, siis ei peaks see ju minu probleem olema. Või peaks?
13 november 2012
Sõlmed kaelas
No päris alati mind head naised ümbritsenud pole. Pole midagi öelda, eks. Head naised, head inimesed. Isa käsib alati endas vigu otsida, kui inimesed sinuga imelikult käituvad. Vahel ongi see nii, et oled kellegi kogemata endast välja viinud või midagi. Või midagi. Praegu loen Meredith Fullerit. Kirjutada on raske. Isegi lugusid, rääkimata luuletustest, sest psühholoogia tekitab keerdkäike ajus.
Tantsija ei saanud lihtsalt vastata. Tööd on palju. Mina olin paanikas. Kipun piire ületama. See on natuke häiriv. Vähemasti mu enda meelest. Ebakindlus.
Jaa.
Meredith Fuller on muide kirjutanud sellise raamatu "Õelad tüdrukud". Seal on lause: Naised võivad olla iseenda kõige suuremad vaenlased, sest aegajalt suunavad nad oma ebakindluse teistele, ning see ei lõpe töökollektiivis kunagi hästi.
(lk 102)
Pisut hea ja pisut õõvastav lause. Pisut nagu peab paika. Või veab paika.
Muide mõrrad jaotas Fuller kaheksaks:
1) Väljatõrjuja
Sisuliselt tsikk, kes ei oska tööd teha ja tõrjub teisi nonde töökohustustelt eemale. Ta on kas haavatud ja vihane just nimelt selle peale, keda ta tõrjub ja kellele ta muide ei räägi, mis too valesti tegi. Kusjuures ma ise olen ka enda juures seda tõrjumise värki täheldanud. Teen näo, nagu probleemi poleks, aga tegelikult olen maruvihane ega suuda seda sõnadessegi panna, seega panen käitumisse. Räägitud on, kuidas vihane ämm soolab kõik üle, kui mini küll tuleb, või teeb muidu jubedusi, lihtsalt selleks, et ei tuleks.
Väljatõrjutu lihtsalt ei meeldi talle. Ei meeldi kohe nii palju, et ta ei oska isegi tere öelda enam.
Väljatõrjutust pole talle kasu. Mooramees on töö teinud, tuleb uus otsida. Sageli pole ka seetõttu kasu, et too võib natuke paremini osata tööd teha, kui preili väljatõrjuja.
Väljatõrjutav on talle ohtlik.
2) Ebakindel mõrd
Teeb nii palju ületunde, et peale seda ei jää talle ei meest ega lapsi koju. Ei delegeeri kellelegi ülesandeid. Võtab isiklikult kõike. Kontrollifriik.
Ta kardab, et kogu ta autoriteet on ta enda väljamõeldud. Ta eraelu on kontrolli alt väljas ja ta ei tegele millegi muuga, kui teiste paanikasse ajamisega. Ta kannatab "issi väikse tüdruku" sündroomi all ja seetõttu meeldib ta kohutavalt meestele, kellega ta tööd teeb, aga naisi kannatab ainult siis, kui neil on täpselt samasugune arusaam ümbritsevast, nagu temalgi. Nondega vennastub. Uutmoodi lähenemine probleemidele või väljakutsetele tekitab hirmuhoo. Vat selline asi meenutab natuke mind. Kui tema pidi kõvasti vaeva nägema, pead sina ka.
3) Mürgitaja
Ta on see ainuke, kelle kohta võid kindlalt öelda esiteks laisk ja teiseks täiesti aruandmatu - ta süüdistab alati teisi selles, et tal on halvasti läinud, et ta ei oska teha distsiplineeritult tööd. Ta ei tunne iseennast. See võib tähendada seda, et ta võib hakata matkima kellegi riietumisstiili, käitumislaadi, töötamisviisi - lihtsalt selleks, et natuke ennast tunda paremini. Ta on kade ja põlglik. Kusjuures seda ikka juhtub. Ma jälgin iseennast vahel poognas ja see on huvitav, mis ma seal teen. Vahel käitun üsna jõhkralt ja absurdselt. Seal on näiteks üks selline kirjatsutra nagu leetar - tundub, et mingi aeg olin üsna ülbe temaga. Ma ei teagi miks, sest tekstid voolavad tal üsna kenasti ja on väga mõnusad. Omamoodi mõnusad. Kuigi kirjutamisega on see lugu, et mida rohkem ma sellega tegelen, seda keerulisemaks see muutub. Huvitavamaks. Arusaamatumaks. Seda rohkem mõistan ma enda rumalust. Ta tahab inimestele meeldida. Aga ta ei tee vahet meeldimisel ja tähelepanul. Ta võib ronida üsna ligi, rääkida väga isilikel teemadel, sellest, kuidas tal oli raske lapsepõlv või midagi, lihtsalt selleks, et saaks sinust midagi teada ja siis, siis hakkab see pihta.
Ja kui kellelgi on tunne, et te tahate ülejäänut viit tundma õppida käige poes ja ostke Äripäeva raamat "Õelad tüdrukud".
Tantsija ei saanud lihtsalt vastata. Tööd on palju. Mina olin paanikas. Kipun piire ületama. See on natuke häiriv. Vähemasti mu enda meelest. Ebakindlus.
Jaa.
Meredith Fuller on muide kirjutanud sellise raamatu "Õelad tüdrukud". Seal on lause: Naised võivad olla iseenda kõige suuremad vaenlased, sest aegajalt suunavad nad oma ebakindluse teistele, ning see ei lõpe töökollektiivis kunagi hästi.
(lk 102)
Pisut hea ja pisut õõvastav lause. Pisut nagu peab paika. Või veab paika.
Muide mõrrad jaotas Fuller kaheksaks:
1) Väljatõrjuja
Sisuliselt tsikk, kes ei oska tööd teha ja tõrjub teisi nonde töökohustustelt eemale. Ta on kas haavatud ja vihane just nimelt selle peale, keda ta tõrjub ja kellele ta muide ei räägi, mis too valesti tegi. Kusjuures ma ise olen ka enda juures seda tõrjumise värki täheldanud. Teen näo, nagu probleemi poleks, aga tegelikult olen maruvihane ega suuda seda sõnadessegi panna, seega panen käitumisse. Räägitud on, kuidas vihane ämm soolab kõik üle, kui mini küll tuleb, või teeb muidu jubedusi, lihtsalt selleks, et ei tuleks.
Väljatõrjutu lihtsalt ei meeldi talle. Ei meeldi kohe nii palju, et ta ei oska isegi tere öelda enam.
Väljatõrjutust pole talle kasu. Mooramees on töö teinud, tuleb uus otsida. Sageli pole ka seetõttu kasu, et too võib natuke paremini osata tööd teha, kui preili väljatõrjuja.
Väljatõrjutav on talle ohtlik.
2) Ebakindel mõrd
Teeb nii palju ületunde, et peale seda ei jää talle ei meest ega lapsi koju. Ei delegeeri kellelegi ülesandeid. Võtab isiklikult kõike. Kontrollifriik.
Ta kardab, et kogu ta autoriteet on ta enda väljamõeldud. Ta eraelu on kontrolli alt väljas ja ta ei tegele millegi muuga, kui teiste paanikasse ajamisega. Ta kannatab "issi väikse tüdruku" sündroomi all ja seetõttu meeldib ta kohutavalt meestele, kellega ta tööd teeb, aga naisi kannatab ainult siis, kui neil on täpselt samasugune arusaam ümbritsevast, nagu temalgi. Nondega vennastub. Uutmoodi lähenemine probleemidele või väljakutsetele tekitab hirmuhoo. Vat selline asi meenutab natuke mind. Kui tema pidi kõvasti vaeva nägema, pead sina ka.
3) Mürgitaja
Ta on see ainuke, kelle kohta võid kindlalt öelda esiteks laisk ja teiseks täiesti aruandmatu - ta süüdistab alati teisi selles, et tal on halvasti läinud, et ta ei oska teha distsiplineeritult tööd. Ta ei tunne iseennast. See võib tähendada seda, et ta võib hakata matkima kellegi riietumisstiili, käitumislaadi, töötamisviisi - lihtsalt selleks, et natuke ennast tunda paremini. Ta on kade ja põlglik. Kusjuures seda ikka juhtub. Ma jälgin iseennast vahel poognas ja see on huvitav, mis ma seal teen. Vahel käitun üsna jõhkralt ja absurdselt. Seal on näiteks üks selline kirjatsutra nagu leetar - tundub, et mingi aeg olin üsna ülbe temaga. Ma ei teagi miks, sest tekstid voolavad tal üsna kenasti ja on väga mõnusad. Omamoodi mõnusad. Kuigi kirjutamisega on see lugu, et mida rohkem ma sellega tegelen, seda keerulisemaks see muutub. Huvitavamaks. Arusaamatumaks. Seda rohkem mõistan ma enda rumalust. Ta tahab inimestele meeldida. Aga ta ei tee vahet meeldimisel ja tähelepanul. Ta võib ronida üsna ligi, rääkida väga isilikel teemadel, sellest, kuidas tal oli raske lapsepõlv või midagi, lihtsalt selleks, et saaks sinust midagi teada ja siis, siis hakkab see pihta.
Ja kui kellelgi on tunne, et te tahate ülejäänut viit tundma õppida käige poes ja ostke Äripäeva raamat "Õelad tüdrukud".
Tellimine:
Postitused (Atom)