16 november 2012

Heakskiidu pälvimise osakond, kus ollakse õnnetud

Seth Godin on kiilakas onu, kellelt on eesti keeli ilmunud raamat: "Asendamatu asjapulk". Natuke veider, natuke kummaline, aga samas täiesti arusaadav, miks ma selliseid raamatuid viimasel ajal loen. Ennast tuleb ju motiveerida. Töö on mul tegelikult tore, kellel meist poleks väikest palka või üsna kallist üürituba Eesti pealinna kesklinnas. Kui nüüd päris aus olla, siis ei olegi kõigil. Ei olegi vaja, et oleks kõigil. Erinevatel inimestel erinevad vajadused. Ometi on vahel endale koleraske selgeks teha, mida mul tegelikult vaja oleks, on. Ja siis hakkab teiste süüdistamine. Eks ju. Vahel ongi teised süüdi. Nad lihtsalt ei anna aega, et otsustada.

Eile käisin vennaga "Seenelkäiku" vaatamas. Mul on vennast luuletus, mis on üsna sotsiaalkriitiline. Tegelikult ma häbenen sotsiaalkriitikat, sest see kõlab vingumisena. See kõlab lausumisena, et ma ei oska, ei taha, ei saa. Peab ju saama. Alati peab. Aga vat peale seda filmi. Noh polnud ta midagi NII erilist. Aga sellegipoolest, kui härra Aadu, kes ajabki kägu, sest ta pole muud oma elu jooksul suutnud ajada, kui demagoogitsedes välja tulla omaenda sopa seest, olles kord Siim Kallas siis veel keegi. Siis kui metsas olev härra istub laua taha, et lahendada Machu Picchu mõistatust, on ta lasknud juba kilekeelsel meesabal endast võitu võtta ja unustanud korrumpeerunud poliitiku sootuks.

Eile olin koolitusel, mis kestis terve päev. Erinevad tootegrupid said esindatud. Kontoris töötav endine töökaaslane, kes mängib nädalavahetuseti klubides reggea't, teavitas kõigile, kuidas me saamegi müüa ainult Universali ja veel kolme suurima plaadifirma tooteid. Turg on nii väike ja nii mõttetu. Miks on meie edetabelis täispuberteetide muusikamaitsed? Justkui ainult seksinäljas teismelistel oleks õigus muusikale, raamatutele, elule. Kõikidel muudel seda nagu ei olegi. Lapsed peavad saama raamatuid, mitte täiskasvanud. Nemad võivad juba lolliks minna, ennast lolliks töötada.

Loen siis kogu selle asja peale Seth Godinit, kes kirjutab kooli kohta nii: me õpetame tarbimist, kui sotsiaalse heakskiidu pälvimise vahendit. 

Me ei õpeta oma tooteid või siis antud juhul teiste tooteid edasi müües inimestele maitset ja eksklusiivsust. Me ei õpeta, et seks ja hirm pole ainsad, mis panevad inimese liikuma. Ja siis me imestame, miks meile kõigile ei jätku õnne. Olles ise järjepidevalt hirmul, et mida teised meist arvavad. Kes need teised on? Õppejõud? Kaasõpilased? Kes nad on? Minu puhul luuletajad või kirjanikud? Miks on mulle nende arvamus nii oluline? Kui minust aru ei saada, siis ei peaks see ju minu probleem olema. Või peaks?


Kommentaare ei ole: