Siin mingi aeg kirjutasin mõnest toredast ja hullust - või hullust ja toredast itaallannast, kes kutsus sõtta, kutsus end üles ehtima nagu kuuski või kaski või veel midagi, kutsus ühesõnaga ja siis, siis toimus midagi, midagi, mis viis ta sõnad ellu, tegigi elu umbes sama mõeldamatult keeruliseks, nagu ta seda kujutanud oli. Tulid natsid ja tulid bolševikud ja siis, siis läks veel natuke ja tulid pehmed ja karvased väärtused, tuli Elvis ja tulid ilusad ja soojad viiekümnendate naised, kelle keha kõrgus ka Eestis kõige üle, sest nemad olid veel jäänud oma sõjast muserdatud kuid siiski elusate meeste kõrvale. jaa, alati peab tugevam olema, kõigest. Noh, lõpuks, lõpuks suutsin ma Jürgen Rooste rästikut lugeda ja mul hakkas paha, mõnes mõttes on tore, et hra Mihkel Kaevats tegeles sõnastamisega, et poeet kujutab iseenda huku läbi terve riigi hukku või midagi a la stiilis. Rõve eks ole? et nagu tapan ennast kohe ära, kui et midagi muudan või muutma sunnin.
Vihale ajab.
Ta ei karda midagi, sest ta arvab, et ta on Jack Keruac või William Bourroughs või veel midagi. Midagi ägedat noh. See on nagu Birk Rohelend kirjutas, kuidas ta tahaks surnud olla ja mina sis vaatasin, et mina ei taha, ma tõesõna ei taha. Ma tahaks igasugu asju kogeda. Armastada, vihata, hoida, kaitsta, olla kaitsetu teiste viha ees, olla vihane, olla vihkaja, (isegi see viimane tahaks olla), lihtsalt tunda põhjalikult, seda, et ma eksisteerin, et ma armastan, et ma olen olemas, et inimesed minu ümber on olemas. Ühesõnaga - see ei meeldi mulle, et me elame järjepidevalt narratiivi järgi, kus me tahame ennast võimalikult ruttu ära tappa, sest, noh, teate ju küll miks. Armastada? Keda ma siin armastan nii väga? Ainult ennast! Ainult ennast!
Ja see, mis mulle rästiku juures meeldiski - oligi AUSUS. Läbini lõhkini endasthulluksminemiseni AUSUS. Valus ausus. Vihale ajav.
Nagu ka see dialoog.
JR: See kolmapäev oli väga huvitav.
(peale seda kui olen rääkind KRst, ma tunnen, kuidas ma löön jõhkralt õhetama, nägu muutub kummastavalt vabaks, helgeks, noh, mis must siin ikka tahta)
K: Minul on alati kolmapäevad huvitavad.
(ja tegelikult ongi, nii palju, kui ma viitsin neid endale korraldada Ivo, Sireti, Silveri, Lauri, Kai, Mareti või veel kellegagi, siis pole ma tegelikult kunagi pettuma pidand)
JR: Tõsi või.
(noh mis ma nüüd selle peale ütlema peaks, vist ei ütle midagi, juhm olen)
(et mulle meeldivad machod, väga )
K: Tõsi.
JR: Mul on siiani meeles see vene kirik.
K: Minul mitte.
JR: No see kirik, kus me kolmekesti KRiga käisime.
K: Ju sis oli mõni teine kaunitar.
JR: Jah, vabandust, jah
(ta tunneb ennast ilmselt lollina, tobedana ja nii edasi, nii nagu ma tunnen ennast hetkel eikellenagi ja ta ei meeldi mulle, ta ei meeldi mulle üldse, sest ma pole mitte midagi muud tema jaoks kui sugutunnused, tõuloom, naine, kellega nagistada ennast kõvaks meheks kõigi teiste silme all ja ma saan korraga eriti teravalt aru, et KR ongi JR ja ainus, mis ma talle vastutasuks saan öelda ja ma ei jäta seda ütlemata)
K: Mulle ei meeldi su luulekogu.
JR: Aga see ei peagi meeldima.
Nii nüüd oleks pidand tulema hea
finito, aga ei tulnud, ma ei olnud piisavalt õel, kuigi olin üsna vihane.
K: Siis sa oled saavutanud just selle efekti, mida sa tahtsid.
(see vahepealne pilt on muide Mucho Macho Micheal Kutsche (vata vanust ei tea, aga 17. detsember oli tema kuupäev ja Tim Burtonile teeb igasugu hvuitavaid asju) kokkutreit 2008 "Boxer"
Aleksandra Tšobale kirjutasin kord:
peaasi, et oled armastanud
küll aeg toob uued pannkoogid
paremad litsid
või kehvemad
sina said kõik
kõik said kõik
julge on julge olla
ja haavad
neid tuleb juurde
kui juba ette
tead
et
tulemata ei jää midagi
poeedist, roosist, lillest
aga tuleb ka head
aga sisuliselt noh jah pikendades kogu ampluaad ja kirjutades karvustuse täitsa noh luulevormis:
oli jah õõvastav ja kuri
nagu oleks nukkidega
pekstud lahti minu veri
aga tegelikult
hea ja halb korraga
need prekaheksakümnendikud justkui
ei kirjutakski elu,
no vähemasti mitte minu elu
aga elu kirjutab Rooste ikka,
kadunud elu, olematut elu,
suutmatust, lausa tahtmatust
sellega olla, sest see kõik
on üks dadaistlik Lenini-Duchampi heitla,
millele on nimeks pandud purskkaev
kas on? miks on? kes on? süüdi?
lenin? marilyn? Madonna?
Rooste narratiiv ajab mind närvi, mingi päriseltsurenäranarratiiv, mina olen hullgeenius narratiiv, mina ei saa õnnelik olla, ei taha õnnelik olla narratiiv, see on põhjus, miks ma pean müüma mingit nõmedat raamatut õnnelikuks saamise kohta, sest... poeet süüdistab elu selles, et ta ei tule eluga toime
nohjah
kogu aeg tundub
ja see on imelik tunne
et Jürgen Rooste
ei kuulu endale
vaid rahvale
kas nii ka on?
kuidas üldse on?
staarifenomen?
endafenomen?
Ma loen ja ei suuda
ära imestada,
ülevihastada,
alavihastada -
aga võib-olla ma ei peagi
pole enam kindel
soovitan ma seda lugeda?
jaa, kui te tahate
kõikides oma hädades
süüdistada poliitikuid ja riiki
ja veel midagi
(nada bratt, nada)
