Hommikud, mis ei saagi otsa. Leban voodis, et tõusta, pesta nõud, vaadata oma vanemat venda. Natuke suur on ta. Palju suurem kui mina. Tema naine on tööl, tütar lasteaias, poeg koolis, mina olen jäänud. Ja telefon, millele ta järjepidevalt vastab, on ka jäänud. Mõtlen, et kuidas ma sulle helistan. Käsi ei tõuse toru tõstma kõrva äärde. Hing keerab end kinni ja avatuks korraga. Sõbrad. Neid on nii palju. Mõni kirjutab. Mina vastan. Vastan vahel iseendale ka valesti, et tahtsin täna ka olla, aga ei olnud. Tegin Tamulale järjekordse tiiru. Külm oli lõpuks. Käed olid kõndimisest punased ja beež palitu tõmbas enda külmana üll. Üllatust ei tulnud, tuli ainult mingi ebamaine rahu. Selline, mida koged, kui kõnnid, teades, et kõnnil pole muud eesmärki kui olla kõnd sinnasamma, sellesse esimesse kohta, kust sa hommikul lahkusid. Vanasti oli see põgenemine, nüüd on see saanud stressirohuks. Nii palju oled harjunud endast eemale minema ja hingama õhku, mis sest et külma ja lootma, et homme äkki on kõik korras. Inimesi sa ei karda. Ennast ka mitte, aga ometi midagi kardad. Ja see tekitabki taktitundelise ärevuse, mida ikka alla surud.
Albert Gulgi pilte käisin vaatamas. Oli kah. Mõni tahtis endale tema joonistustest tapeeti koju. Oligi niimoodi raamatusse kirjutanud, et tahab tapeeti. Minu jaoks olid need pildid natuke nagu lubatud elektrilise muusika pintslilöögid. Kummaline ja tore oli vaadata. Natuke nagu Diego Rievera või kuidagi. Luuleõhtu pärast pabistan. Pabistan kohe palju. Aga pole hullu. Mis seal ikka. Teeme hullu. Kui pole.
28 november 2012
27 november 2012
Jõudnud kohale
Sinisilmadest tuli rukkililli meisterdada või vastupidi rukkililledest sinisilmi. Krepppaberist ikka saab kõike meisterdada. Iseenda eesnime ka kui tunne on. Tunnet ei olnud. Kell oli juba palju. Mari oli kurb. Nahaalselt ja banaalselt. Krepppaber kõrgus üle toa värviliselt ja närviliselt - andes kogu maailmale mõista oma kurbust. Miks see paganama kurbus nüüd oli? Kust ta nüüd nii kiiresti kohale oli jõudnud? Mari ei teadnud.
26 november 2012
Endast mööda
Näe - Sophia Memphis - tagasi poognas. Ilus, kui keegi nii hea on tagasi. Meeled kõrvetavad pilte mälust välja. Uued jalanõud. Pesemata nõud. Saladini luuleteedel kümblen natuke. Keelemeele paradiisis. Mõni inimene ongi üks suur sõnagurmaan. Naudib iga viimast kui sekundit sõna seltsis. Hea on. Ilus on. Härra Niiberg kirjutab oma uues raamatus sõprusest: üksilduse eest põgenemise põhjus on soovimatus millestki huvituda.
Ilus ja banaalne. Nii nagu ongi vist.
Renate Valme kirjutas LÕPUKS mulle natuke vastuseid. Ei tea, kuidas see kõik nüüd välja kukub. Loodan, et kukub ja huvitavalt.
Tegelikult tahtsin teha luule ja kirjandusõhtu. Kukkus nagu alati. Natuke endast mööda. Aga pole hullu. Kuhugi peab ju kukkuma.
Ilus ja banaalne. Nii nagu ongi vist.
Renate Valme kirjutas LÕPUKS mulle natuke vastuseid. Ei tea, kuidas see kõik nüüd välja kukub. Loodan, et kukub ja huvitavalt.
Tegelikult tahtsin teha luule ja kirjandusõhtu. Kukkus nagu alati. Natuke endast mööda. Aga pole hullu. Kuhugi peab ju kukkuma.
25 november 2012
puhtaks linnaõhust
Päev otsa kodus. Hea on olla. Päriskodus. Isa on vist natuke solvunud, et ma tema juurde ei tahtnud tulla. Ah, mis ma sinna ikka niiväga kipun. Ma ei kipu eriti kellegi koju. Peale Väikse Printsi kodu, aga seegi on minu jaoks vahel nii kaugel, et paratamatult hakkab kurb ja valus. Noh, oma kodu tuleb teha. Päris oma kodu, siis on hea elada ja olla. Ja eelistatavalt tuleks leida pärismuusik, kes viitsib tinistada igal õhtul serenaadi või siis kõige tavalisemaid asju ja arvata, et kõik mehed oskavad erilist riisi teha ja pilli mängida.
23 november 2012
Paljusõnaline ootuskära
Friigid. Eile Sõltumatu Tantsu Ühendus. Paanikaosakond. Liiga palju arvutikribamist. Veidrused. Halleluuja. Aga kõige parem oli ikkagi LuuleVuudiga kokku koperdada keset teadatuntud netiosakonda - noh, vestlused teemal pitsasöömine, surm ja nummid väiksed poisid. Jeesusmaria. Ma vist lauriitostun. Mis ei ole sugugi mitte halb perspektiiv, aga kohutavalt naljakas.
Kuidagi viis LuuleVuudi mind kolmanda mõttega kokku, et mina olengi see kolmekümne seitsme aastane nekrofiil, üksildase eluviisiga naine Rootsi väikelinnas, keda keegi peale tema kahekümne skeleti ei armasta. Ja kas noodki. See on eraldi küsimus.
Noh ja intervjuu tantsijaga lõppes niimoodi (ma ikka veel loodan, et ta lõpuks võtab ennast kokku ja vastab midagi) - et ta sattus haiglasse ja ei vastanud midagi. Lõppkokkuvõttes sai kogu STÜ osakond naerda, et Katrina on paanikas, aga mängutoosi tantsija ei viitsi lihtsalt vastata, noh umbes selline kooliõpetaja tunne tekkis, ja kogu tantsija värk muutus natike teiseks minu silmis. Kurat nendega on raske. Aga ma ikkagi loodan, et ma panen nad endast niimoodi rääkima, et kõik tahavad tulla vaatama kaasaegset tantsu.
Kuidagi viis LuuleVuudi mind kolmanda mõttega kokku, et mina olengi see kolmekümne seitsme aastane nekrofiil, üksildase eluviisiga naine Rootsi väikelinnas, keda keegi peale tema kahekümne skeleti ei armasta. Ja kas noodki. See on eraldi küsimus.
Noh ja intervjuu tantsijaga lõppes niimoodi (ma ikka veel loodan, et ta lõpuks võtab ennast kokku ja vastab midagi) - et ta sattus haiglasse ja ei vastanud midagi. Lõppkokkuvõttes sai kogu STÜ osakond naerda, et Katrina on paanikas, aga mängutoosi tantsija ei viitsi lihtsalt vastata, noh umbes selline kooliõpetaja tunne tekkis, ja kogu tantsija värk muutus natike teiseks minu silmis. Kurat nendega on raske. Aga ma ikkagi loodan, et ma panen nad endast niimoodi rääkima, et kõik tahavad tulla vaatama kaasaegset tantsu.
22 november 2012
Feisbuki laikimine
Mehele minna Juhan ei saanud, sest ta oli mees. Naist võtta ta ka enam ei tahtnud, sest mis neist naistest ikka on. Üks oli selleine, kellega ehk kuidagi oleks saand kah, aga läks, nagu läks. Enamasti oli nendega viletsus ja häda.
No, mis head selles oli, kui terve tuba oli koristamata ja naine muudkui kamandas ja karjus. Noh, enamasti küll täiesti teistel põhjustel kui koristamata tuba. Juhanil oli nimelt komme inimestega hästi läbi saada, paljude inimestega. Naine aga eeldas, et mees on kodus. Aitab teda, kui tal on abi ja toetust tarvis. Mees on hea. Mees on hell. Samas, kui mees kõike eelöeldut oli, siis naine karjus, et miks need sokid seal kapi vahel on. Juhan jällegi ei teadnud, et miks need seal on, ja kas selles käitumises või vähemalt käitumise tagamail võinuks olla tahtmatu naise solvamise motiiv. Ei olnud, vist. Hajameelsus. See polnud ju suur viga ega väike, vaid lihtsalt oli. Aga selle alla läks tavaliselt või näiliselt kogu harmoonia, mis esialgu oli loodud kitarri tinistades, kenasti muinasjutte ümber rääkides. Naine oli vihane, väga vihane ja ühel hetkel kraamis oma asjad kokku ja läks minema.
Ei, ega nad kõik koristamismaniakid olnud. Üks oli veel hullem räpakoll kui tema. Ja Juhan oli selle veel hullemaga veelgi hullemini kimpus. Armas oli see veel hullem kõige hullemini ega muidu see pesemata padade või nõude otsimine duši alt, nii umbes aasta otsa, polekski kestnud.
Jah, aga kuhu sa sellise võtad või mis sa temaga üldse teed. Ei midagi, selge see oli ja mitte nagu seebivesi, mis on sogane, vaid selge, päris päris selge.
Hilda oli ebanormaalne, ta armastas endaga kõvahäälselt rääkida, vahel kohe nii, et Juhan jättis kogu oma muusikamängimise pooleli elutoas ja jooksis vaatama, et mida see tema naine seal õiendab. Hilda vaidles vaimusilmas kellegagi. Oli see jälle keegi lapsevanem, kes oli unustanud lapse liiga kauaks lasteaeda või mõni vabatahtlik, kes ei võtnud telefonitoru. Hilda töötas lasteaias. Hilda ei kurtnud kunagi päris otse, et näe see mees unustas jälle lapse peaaegu kella kaheksani õhtul lasteaeda ja siis kui kohale jõudis, tuli lõhnadega. Ta kujutles, kuidas ta selle mehega vaidleb, kuidas ta pühib tolle peast tahtmise igavesti juua, igavesti tunda ennast halvasti, sest naine oli surnud või ära läinud, sest tal oli nii suurepärane väike ilus tütar. Sel hetkel, kui ta seda kõike kujuteldavale mehele rääkis, ta säras, ta tundis, et oli lahendanud maailmasõdade allika, põhiprobleemi. Et ta on andnud kellelegi põhjuse armastada enesehaletsemise asemel.
Juhani meelest oli Hilda kohati lapsik ja tobe oma naeruväärses infantiilsuses ja siiras kujuteldavas lootustuhinas. Peale kogu pika tiraadi kujuteldavale mehele, kes nüüdsest tuli kella kuueks lapsele järele, järgnes ohe, kerge ja rõõmus. Ta oli sellega hakkama saanud. Ta oli inimesest inimese teinud - vähemasti nii väljamõeldult. Siis tuli Hildast naer, see viimane naer, mis tuleb inimese seest, kes ei oska regulaarselt nõusid pesta, kelle jaoks on pesumasin imeloom, mida ta regulaarselt katki suutis teha, kes küll tegi vahet Rummo ja Runneli luuletustel, aga eluliselt ootas ta samuti kirgastushetke, nagu luuletustes, püänti ja lahendust, nagu raamatutes, ja et see tuleks kuidagi niisama. See oli nagu inimestega muidu, nagu Juhaniga. Eluaeg uskus, et keegi lihtsalt tuleb ja teeb ta õnnelikuks.
Ei tulnud.
Hilda tegi ainult põnevaks. Eriti põnev oli hommiku-, lõuna- ja õhtusöök - olgu see ülepipardatud, vähesoolatud või pannipõhja praetud, sest oli ju nii retseptis kirjas, et viisteist minutit järjest, aga kui suure tule peal, seda vist ei olnud.
"Miks sa talle seda päriselt ei ütle?" küsis kord Juhan, kui ta järjekordset kujuteldavat vaidlust kuulanud oli.
"Aga - see ei pruugi talle meeldida."
"Nojah. Sulle ka ei meeldi, kui ma toitu kritiseerin, aga tead, vahel peale seda sa tõesti paned soola kas natuke rohkem või vähem, ja parem on, palju parem on süüa."
No, natuke ta nüüd liialdas. Üldiselt väga palju parem ei olnud, aga sel polnudki tähtsust. Hilda vaatas asjalikult Juhanit. See oli tõepoolest tõsi. Äkki ta peaks tõepoolest ütlema, mida ta asjast arvab tegelikult. Sellele mehele, sellele ilusa väikse tüdruku tegelikult heale isale. Aga ikkagi kuidas. Kas see polnud otsene vägivald inimese isiksuse kallal? Hilda tundis ennast ebakindlalt. Veidralt. Valusalt. Juhan aga puudutatuna: Hilda hoolis rohkem joodikisast ja tolle lapsest, kohe palju rohkem kui Juhanist või supist. Juhanil oli imelik, Juhan oli kurb.
Selle joodikisa juurde, kes lõppkokkuvõttes osutus väga asjalikuks ärimeheks, kelle naine tema töö tõttu maha oli jätnud, Hilda lõpuks läkski. Võttis oma väikse kohvri, palus vabandust, sugugi mitte nii bravuurikalt ja kõvahäälselt, nagu ta oma vaimusilmas seda tegi või oli etendanud Juhanile tolle vaimusilmas, lubas helistada, aga ei teinud seda kunagi, laikis feisbukis Juhani postitusi, mitte kõiki, mõndasid. Näiteks laikis ta Juhani pilti koerast, kelle ta endale oli võtnud varjupaigast. Kas Hilda tahtis koera või last? Või mida ta tahtis?
Olgu, jah, koera võtmine oligi lahendus. Mehele minna ei saa, naist võtta pole.
*
paaniline turvamees, kes ei oska inimestes varast näha
üksildast elu elav naine, kellel on seksiks 20 skeletti
jumalat pole olemas, lugu kaheksakümnendate alguse Eestis
No, mis head selles oli, kui terve tuba oli koristamata ja naine muudkui kamandas ja karjus. Noh, enamasti küll täiesti teistel põhjustel kui koristamata tuba. Juhanil oli nimelt komme inimestega hästi läbi saada, paljude inimestega. Naine aga eeldas, et mees on kodus. Aitab teda, kui tal on abi ja toetust tarvis. Mees on hea. Mees on hell. Samas, kui mees kõike eelöeldut oli, siis naine karjus, et miks need sokid seal kapi vahel on. Juhan jällegi ei teadnud, et miks need seal on, ja kas selles käitumises või vähemalt käitumise tagamail võinuks olla tahtmatu naise solvamise motiiv. Ei olnud, vist. Hajameelsus. See polnud ju suur viga ega väike, vaid lihtsalt oli. Aga selle alla läks tavaliselt või näiliselt kogu harmoonia, mis esialgu oli loodud kitarri tinistades, kenasti muinasjutte ümber rääkides. Naine oli vihane, väga vihane ja ühel hetkel kraamis oma asjad kokku ja läks minema.
Ei, ega nad kõik koristamismaniakid olnud. Üks oli veel hullem räpakoll kui tema. Ja Juhan oli selle veel hullemaga veelgi hullemini kimpus. Armas oli see veel hullem kõige hullemini ega muidu see pesemata padade või nõude otsimine duši alt, nii umbes aasta otsa, polekski kestnud.
Jah, aga kuhu sa sellise võtad või mis sa temaga üldse teed. Ei midagi, selge see oli ja mitte nagu seebivesi, mis on sogane, vaid selge, päris päris selge.
Hilda oli ebanormaalne, ta armastas endaga kõvahäälselt rääkida, vahel kohe nii, et Juhan jättis kogu oma muusikamängimise pooleli elutoas ja jooksis vaatama, et mida see tema naine seal õiendab. Hilda vaidles vaimusilmas kellegagi. Oli see jälle keegi lapsevanem, kes oli unustanud lapse liiga kauaks lasteaeda või mõni vabatahtlik, kes ei võtnud telefonitoru. Hilda töötas lasteaias. Hilda ei kurtnud kunagi päris otse, et näe see mees unustas jälle lapse peaaegu kella kaheksani õhtul lasteaeda ja siis kui kohale jõudis, tuli lõhnadega. Ta kujutles, kuidas ta selle mehega vaidleb, kuidas ta pühib tolle peast tahtmise igavesti juua, igavesti tunda ennast halvasti, sest naine oli surnud või ära läinud, sest tal oli nii suurepärane väike ilus tütar. Sel hetkel, kui ta seda kõike kujuteldavale mehele rääkis, ta säras, ta tundis, et oli lahendanud maailmasõdade allika, põhiprobleemi. Et ta on andnud kellelegi põhjuse armastada enesehaletsemise asemel.
Juhani meelest oli Hilda kohati lapsik ja tobe oma naeruväärses infantiilsuses ja siiras kujuteldavas lootustuhinas. Peale kogu pika tiraadi kujuteldavale mehele, kes nüüdsest tuli kella kuueks lapsele järele, järgnes ohe, kerge ja rõõmus. Ta oli sellega hakkama saanud. Ta oli inimesest inimese teinud - vähemasti nii väljamõeldult. Siis tuli Hildast naer, see viimane naer, mis tuleb inimese seest, kes ei oska regulaarselt nõusid pesta, kelle jaoks on pesumasin imeloom, mida ta regulaarselt katki suutis teha, kes küll tegi vahet Rummo ja Runneli luuletustel, aga eluliselt ootas ta samuti kirgastushetke, nagu luuletustes, püänti ja lahendust, nagu raamatutes, ja et see tuleks kuidagi niisama. See oli nagu inimestega muidu, nagu Juhaniga. Eluaeg uskus, et keegi lihtsalt tuleb ja teeb ta õnnelikuks.
Ei tulnud.
Hilda tegi ainult põnevaks. Eriti põnev oli hommiku-, lõuna- ja õhtusöök - olgu see ülepipardatud, vähesoolatud või pannipõhja praetud, sest oli ju nii retseptis kirjas, et viisteist minutit järjest, aga kui suure tule peal, seda vist ei olnud.
"Miks sa talle seda päriselt ei ütle?" küsis kord Juhan, kui ta järjekordset kujuteldavat vaidlust kuulanud oli.
"Aga - see ei pruugi talle meeldida."
"Nojah. Sulle ka ei meeldi, kui ma toitu kritiseerin, aga tead, vahel peale seda sa tõesti paned soola kas natuke rohkem või vähem, ja parem on, palju parem on süüa."
No, natuke ta nüüd liialdas. Üldiselt väga palju parem ei olnud, aga sel polnudki tähtsust. Hilda vaatas asjalikult Juhanit. See oli tõepoolest tõsi. Äkki ta peaks tõepoolest ütlema, mida ta asjast arvab tegelikult. Sellele mehele, sellele ilusa väikse tüdruku tegelikult heale isale. Aga ikkagi kuidas. Kas see polnud otsene vägivald inimese isiksuse kallal? Hilda tundis ennast ebakindlalt. Veidralt. Valusalt. Juhan aga puudutatuna: Hilda hoolis rohkem joodikisast ja tolle lapsest, kohe palju rohkem kui Juhanist või supist. Juhanil oli imelik, Juhan oli kurb.
Selle joodikisa juurde, kes lõppkokkuvõttes osutus väga asjalikuks ärimeheks, kelle naine tema töö tõttu maha oli jätnud, Hilda lõpuks läkski. Võttis oma väikse kohvri, palus vabandust, sugugi mitte nii bravuurikalt ja kõvahäälselt, nagu ta oma vaimusilmas seda tegi või oli etendanud Juhanile tolle vaimusilmas, lubas helistada, aga ei teinud seda kunagi, laikis feisbukis Juhani postitusi, mitte kõiki, mõndasid. Näiteks laikis ta Juhani pilti koerast, kelle ta endale oli võtnud varjupaigast. Kas Hilda tahtis koera või last? Või mida ta tahtis?
Olgu, jah, koera võtmine oligi lahendus. Mehele minna ei saa, naist võtta pole.
*
paaniline turvamees, kes ei oska inimestes varast näha
üksildast elu elav naine, kellel on seksiks 20 skeletti
jumalat pole olemas, lugu kaheksakümnendate alguse Eestis
21 november 2012
Miks sa laulad, tantsid, kirjutad?
Godin sai läbi. Mees mu kõrval pobiseb arvutisse ja vaatab mu poole, nagu ma teaksin vastust. Kurat ei tea. Inimelu müstilised aspektid jäävad minust puutumata. Jaques Maritain räägib minule kunstist ja ma ei suuda sellele piisava täpsusega vastata. Vaikus lõikub mu hinge nii nagu Pauligi kohvi tooteesitlus Pöffil, samamoodi kui pobisemine, mis mõjub segadusseajavalt.
Kunst pidi looma kogukonda ja kogukond omakorda väärtusi. Hra Godini mõte. Tundub, et need äripäeva raamatud eriti palju Avatud Eesti Fondi raamatutest ei erine. Maritain kirjeldab ka kunstniku vastutust. Mis on sinu jaoks oluline mu sõber? Surm? Sünd? Reinkarnatsioon? Edvistav ausus või selle puudumine. Hingamine. Hingematmine, noh et kõik paneks tähele, et oled öelnud või kirjutanud. Miks sa kirjutad mu sõber? Miks sa tantsid? Miks laulad? Suudad sa seda mulle öelda. Mis on sinu motivatsioon, et laulda, et tantsida, et kirjutada. Mida sa kannad lisaks riietele seljas, millist koormat sa kannad? Millest pead sa lahti saama tantsides, kirjutades, lauldes? Millest mina? Mis on enne, kas kogukond, kunst või väärtused? Või õigem oleks küsida, kes oli enne?
*
Neruda kirjeldas üksikasjalikult kolme prantsuse daami Tšiili metsas, kes hoidsid väärtusi, hoidsid kulinaariat ja eelkõige omaenda rahvust kaoses. Miks? Sest see oli nende jaoks tähtis. See tekitas tunde, et nad on kodus, et miski nende elus on nii püha, et nad ei saa selleta olla.
*
Tegelikult küsiks ma esimest küsimust kõikide luuletajate-kirjanike-tantsijate käest, küsin iseenda käest ka vahel. Miks ma seda teen?
Kunst pidi looma kogukonda ja kogukond omakorda väärtusi. Hra Godini mõte. Tundub, et need äripäeva raamatud eriti palju Avatud Eesti Fondi raamatutest ei erine. Maritain kirjeldab ka kunstniku vastutust. Mis on sinu jaoks oluline mu sõber? Surm? Sünd? Reinkarnatsioon? Edvistav ausus või selle puudumine. Hingamine. Hingematmine, noh et kõik paneks tähele, et oled öelnud või kirjutanud. Miks sa kirjutad mu sõber? Miks sa tantsid? Miks laulad? Suudad sa seda mulle öelda. Mis on sinu motivatsioon, et laulda, et tantsida, et kirjutada. Mida sa kannad lisaks riietele seljas, millist koormat sa kannad? Millest pead sa lahti saama tantsides, kirjutades, lauldes? Millest mina? Mis on enne, kas kogukond, kunst või väärtused? Või õigem oleks küsida, kes oli enne?
*
Neruda kirjeldas üksikasjalikult kolme prantsuse daami Tšiili metsas, kes hoidsid väärtusi, hoidsid kulinaariat ja eelkõige omaenda rahvust kaoses. Miks? Sest see oli nende jaoks tähtis. See tekitas tunde, et nad on kodus, et miski nende elus on nii püha, et nad ei saa selleta olla.
*
Tegelikult küsiks ma esimest küsimust kõikide luuletajate-kirjanike-tantsijate käest, küsin iseenda käest ka vahel. Miks ma seda teen?
Tellimine:
Postitused (Atom)