Mehele minna Juhan ei saanud, sest ta oli mees. Naist võtta ta ka enam ei tahtnud, sest mis neist naistest ikka on. Üks oli selleine, kellega ehk kuidagi oleks saand kah, aga läks, nagu läks. Enamasti oli nendega viletsus ja häda.
No, mis head selles oli, kui terve tuba oli koristamata ja naine muudkui kamandas ja karjus. Noh, enamasti küll täiesti teistel põhjustel kui koristamata tuba. Juhanil oli nimelt komme inimestega hästi läbi saada, paljude inimestega. Naine aga eeldas, et mees on kodus. Aitab teda, kui tal on abi ja toetust tarvis. Mees on hea. Mees on hell. Samas, kui mees kõike eelöeldut oli, siis naine karjus, et miks need sokid seal kapi vahel on. Juhan jällegi ei teadnud, et miks need seal on, ja kas selles käitumises või vähemalt käitumise tagamail võinuks olla tahtmatu naise solvamise motiiv. Ei olnud, vist. Hajameelsus. See polnud ju suur viga ega väike, vaid lihtsalt oli. Aga selle alla läks tavaliselt või näiliselt kogu harmoonia, mis esialgu oli loodud kitarri tinistades, kenasti muinasjutte ümber rääkides. Naine oli vihane, väga vihane ja ühel hetkel kraamis oma asjad kokku ja läks minema.
Ei, ega nad kõik koristamismaniakid olnud. Üks oli veel hullem räpakoll kui tema. Ja Juhan oli selle veel hullemaga veelgi hullemini kimpus. Armas oli see veel hullem kõige hullemini ega muidu see pesemata padade või nõude otsimine duši alt, nii umbes aasta otsa, polekski kestnud.
Jah, aga kuhu sa sellise võtad või mis sa temaga üldse teed. Ei midagi, selge see oli ja mitte nagu seebivesi, mis on sogane, vaid selge, päris päris selge.
Hilda oli ebanormaalne, ta armastas endaga kõvahäälselt rääkida, vahel kohe nii, et Juhan jättis kogu oma muusikamängimise pooleli elutoas ja jooksis vaatama, et mida see tema naine seal õiendab. Hilda vaidles vaimusilmas kellegagi. Oli see jälle keegi lapsevanem, kes oli unustanud lapse liiga kauaks lasteaeda või mõni vabatahtlik, kes ei võtnud telefonitoru. Hilda töötas lasteaias. Hilda ei kurtnud kunagi päris otse, et näe see mees unustas jälle lapse peaaegu kella kaheksani õhtul lasteaeda ja siis kui kohale jõudis, tuli lõhnadega. Ta kujutles, kuidas ta selle mehega vaidleb, kuidas ta pühib tolle peast tahtmise igavesti juua, igavesti tunda ennast halvasti, sest naine oli surnud või ära läinud, sest tal oli nii suurepärane väike ilus tütar. Sel hetkel, kui ta seda kõike kujuteldavale mehele rääkis, ta säras, ta tundis, et oli lahendanud maailmasõdade allika, põhiprobleemi. Et ta on andnud kellelegi põhjuse armastada enesehaletsemise asemel.
Juhani meelest oli Hilda kohati lapsik ja tobe oma naeruväärses infantiilsuses ja siiras kujuteldavas lootustuhinas. Peale kogu pika tiraadi kujuteldavale mehele, kes nüüdsest tuli kella kuueks lapsele järele, järgnes ohe, kerge ja rõõmus. Ta oli sellega hakkama saanud. Ta oli inimesest inimese teinud - vähemasti nii väljamõeldult. Siis tuli Hildast naer, see viimane naer, mis tuleb inimese seest, kes ei oska regulaarselt nõusid pesta, kelle jaoks on pesumasin imeloom, mida ta regulaarselt katki suutis teha, kes küll tegi vahet Rummo ja Runneli luuletustel, aga eluliselt ootas ta samuti kirgastushetke, nagu luuletustes, püänti ja lahendust, nagu raamatutes, ja et see tuleks kuidagi niisama. See oli nagu inimestega muidu, nagu Juhaniga. Eluaeg uskus, et keegi lihtsalt tuleb ja teeb ta õnnelikuks.
Ei tulnud.
Hilda tegi ainult põnevaks. Eriti põnev oli hommiku-, lõuna- ja õhtusöök - olgu see ülepipardatud, vähesoolatud või pannipõhja praetud, sest oli ju nii retseptis kirjas, et viisteist minutit järjest, aga kui suure tule peal, seda vist ei olnud.
"Miks sa talle seda päriselt ei ütle?" küsis kord Juhan, kui ta järjekordset kujuteldavat vaidlust kuulanud oli.
"Aga - see ei pruugi talle meeldida."
"Nojah. Sulle ka ei meeldi, kui ma toitu kritiseerin, aga tead, vahel peale seda sa tõesti paned soola kas natuke rohkem või vähem, ja parem on, palju parem on süüa."
No, natuke ta nüüd liialdas. Üldiselt väga palju parem ei olnud, aga sel polnudki tähtsust. Hilda vaatas asjalikult Juhanit. See oli tõepoolest tõsi. Äkki ta peaks tõepoolest ütlema, mida ta asjast arvab tegelikult. Sellele mehele, sellele ilusa väikse tüdruku tegelikult heale isale. Aga ikkagi kuidas. Kas see polnud otsene vägivald inimese isiksuse kallal? Hilda tundis ennast ebakindlalt. Veidralt. Valusalt. Juhan aga puudutatuna: Hilda hoolis rohkem joodikisast ja tolle lapsest, kohe palju rohkem kui Juhanist või supist. Juhanil oli imelik, Juhan oli kurb.
Selle joodikisa juurde, kes lõppkokkuvõttes osutus väga asjalikuks ärimeheks, kelle naine tema töö tõttu maha oli jätnud, Hilda lõpuks läkski. Võttis oma väikse kohvri, palus vabandust, sugugi mitte nii bravuurikalt ja kõvahäälselt, nagu ta oma vaimusilmas seda tegi või oli etendanud Juhanile tolle vaimusilmas, lubas helistada, aga ei teinud seda kunagi, laikis feisbukis Juhani postitusi, mitte kõiki, mõndasid. Näiteks laikis ta Juhani pilti koerast, kelle ta endale oli võtnud varjupaigast. Kas Hilda tahtis koera või last? Või mida ta tahtis?
Olgu, jah, koera võtmine oligi lahendus. Mehele minna ei saa, naist võtta pole.
*
paaniline turvamees, kes ei oska inimestes varast näha
üksildast elu elav naine, kellel on seksiks 20 skeletti
jumalat pole olemas, lugu kaheksakümnendate alguse Eestis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar