Godin sai läbi. Mees mu kõrval pobiseb arvutisse ja vaatab mu poole, nagu ma teaksin vastust. Kurat ei tea. Inimelu müstilised aspektid jäävad minust puutumata. Jaques Maritain räägib minule kunstist ja ma ei suuda sellele piisava täpsusega vastata. Vaikus lõikub mu hinge nii nagu Pauligi kohvi tooteesitlus Pöffil, samamoodi kui pobisemine, mis mõjub segadusseajavalt.
Kunst pidi looma kogukonda ja kogukond omakorda väärtusi. Hra Godini mõte. Tundub, et need äripäeva raamatud eriti palju Avatud Eesti Fondi raamatutest ei erine. Maritain kirjeldab ka kunstniku vastutust. Mis on sinu jaoks oluline mu sõber? Surm? Sünd? Reinkarnatsioon? Edvistav ausus või selle puudumine. Hingamine. Hingematmine, noh et kõik paneks tähele, et oled öelnud või kirjutanud. Miks sa kirjutad mu sõber? Miks sa tantsid? Miks laulad? Suudad sa seda mulle öelda. Mis on sinu motivatsioon, et laulda, et tantsida, et kirjutada. Mida sa kannad lisaks riietele seljas, millist koormat sa kannad? Millest pead sa lahti saama tantsides, kirjutades, lauldes? Millest mina? Mis on enne, kas kogukond, kunst või väärtused? Või õigem oleks küsida, kes oli enne?
*
Neruda kirjeldas üksikasjalikult kolme prantsuse daami Tšiili metsas, kes hoidsid väärtusi, hoidsid kulinaariat ja eelkõige omaenda rahvust kaoses. Miks? Sest see oli nende jaoks tähtis. See tekitas tunde, et nad on kodus, et miski nende elus on nii püha, et nad ei saa selleta olla.
*
Tegelikult küsiks ma esimest küsimust kõikide luuletajate-kirjanike-tantsijate käest, küsin iseenda käest ka vahel. Miks ma seda teen?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar