Friigid. Eile Sõltumatu Tantsu Ühendus. Paanikaosakond. Liiga palju arvutikribamist. Veidrused. Halleluuja. Aga kõige parem oli ikkagi LuuleVuudiga kokku koperdada keset teadatuntud netiosakonda - noh, vestlused teemal pitsasöömine, surm ja nummid väiksed poisid. Jeesusmaria. Ma vist lauriitostun. Mis ei ole sugugi mitte halb perspektiiv, aga kohutavalt naljakas.
Kuidagi viis LuuleVuudi mind kolmanda mõttega kokku, et mina olengi see kolmekümne seitsme aastane nekrofiil, üksildase eluviisiga naine Rootsi väikelinnas, keda keegi peale tema kahekümne skeleti ei armasta. Ja kas noodki. See on eraldi küsimus.
Noh ja intervjuu tantsijaga lõppes niimoodi (ma ikka veel loodan, et ta lõpuks võtab ennast kokku ja vastab midagi) - et ta sattus haiglasse ja ei vastanud midagi. Lõppkokkuvõttes sai kogu STÜ osakond naerda, et Katrina on paanikas, aga mängutoosi tantsija ei viitsi lihtsalt vastata, noh umbes selline kooliõpetaja tunne tekkis, ja kogu tantsija värk muutus natike teiseks minu silmis. Kurat nendega on raske. Aga ma ikkagi loodan, et ma panen nad endast niimoodi rääkima, et kõik tahavad tulla vaatama kaasaegset tantsu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar