Haldjate keeles vastutusest ja tööst
Katrina Helstein
kirjandusteadlane
Pärast Eesti Päevalehes avaldatud artikleid „Mina, klienditeenindaja“ (21.1) ja „8 ruutmeetrit, 150 eurot kuus“ (18.2) on mul viimane pool aastat olnud väga kiire aeg. Artiklid käsitlesid Eesti elu nii palgast kui ka eluaseme kuludest lähtuvalt väga kriitiliselt. Esimesele artiklile järgnes terav kõrghariduse ja noorte läbilöögivõime teemaline diskussioon. Pean tunnistama, et tänu väljaütlemistele, mis on põhjustanud palju kahinaid nii minu isiklikus kui ka natuke laiemas ringkonnas, olen saanud palju lisatööd ehk siis läbilöögivõimeliseks. Samas pole need artiklid mu tööelu raamatupoe klienditeenindajana mõjutanud.
Eelmisel nädalal käisin kirjanike-luuletajate kokkutulekul Lätete peal ja minu tiitel seal oli kirjandusteadlane. See ma olengi oma hariduselt. Alustasin oma ettekannet sellega, et me kõik räägime haldjate keelt – eesti keelt. Ükskord olevat keegi Asko Künnapi käest Iirimaal või Inglismaal küsinud, et kas ta on selle keele välja mõelnud, mida ta inimestele ette loeb, et see on nagu haldjate keel. „Ei ole,“ vastas ta, „see on eesti keel.“
Mina ei kujuta ette, et ma ei saaks enda keelt rääkida või kirjutada, et ma ei saaks vähemalt korra nädalas oma sõpradega kokku, et veini juua või lihtsalt jutustada kohvi taga haldjate keeles. Et ma ei astuks välja oma haldjatekeelsest raamatupoest, kus on maailma kõige kihvtimad kriminullide austajad, filmifriigid, kokkajad, reisihimulised, videomängurid, väikeste laste vanaemad, kes lisaks lasteraamatutele head ilukirjandust loevad – minu kolleegid. Ma ei kujuta oma elu praegu ilma oma raamatupoemüüja rollita ette.
Samas küsiti minult ka Lätete peal, et miks ma selliseid sotsiaalkriitilisi artikleid kirjutasin. Kuhu ma pääsesin, kui ma nägin niigi väikest ühiskonda jagunemas erinevateks osadeks. Kui noor inimene artiklisarjas „Mis meist saab“ alustab oma arvamist sellega, et klienditeenindaja töö on mõttetu, et tema seda ei tee. Kui mitte ainult üks minu kaastöötajatest pidi mõtlema, mida süüa pärast kommunaalide maksmist talvel, sest raha polnud. Ei pääsegi kuhugi – kritiseerima pean.
99-sendine raamat
Üldiselt algab kõik vastutustundest oma kolleegide ees, kes mind ümbritsevad ja keda ma austan ja armastan ja kellel kipub raha väheks jääma. Ja lõpeb ettevõtja võimalustega. Minu artiklite kirjutamine lõppes, kui mu ettevõtjast isa pärast mu artiklit „8 ruutmeetrit 150 eurot“ ilmumist vahutas pahameelest: „Kas sa seda tead, kui palju raha läheb ainuüksi riietele, mis mu meestel seljas on, et nad ehitusplatsil viibiksid?“ Ei teadnud. Ega enamus alluvaid ei teagi, kui palju tööandjal kulub ühe töökoha loomiseks ja hoidmiseks. Sest maksud pole ainsad, mis tööandja töötaja eest välja käib.
Oma arvamuse avaldamine pole lihtne, nagu te näete, mind ümbritseb kirju seltskond. Igaüks neist mõjutab mind emotsionaalselt. Minu jaoks on mu töö tähtis ja tähendusrikas – ma saan oma klientidele pakkuda seda, mis neid harib ja avardab, ma usun sellesse. Muidugi võin ma endale parema töö leida, aga sellel tööl peab minu jaoks just see tähendusrikkuse maik juures olema. Ma oleks võinud minna tootejuhiks, aga pidasin olulisemaks oma töökaaslastest hoolimist. Sest nad on minule tähtsad – nii kaasvõitlejatena leti taga kui ka heade sõpradena tagaruumides.
See, mis on minule isiklikult oluline, ei pruugi materiaalse rikkuseni viia. Minule on tähtsad inimesed ja haldjate keel – inimestele ma kirjutaks romaane ja ajalehti, inimestega teen äri, inimesi ma armastan-vihkan just oma emakeeles. Olgu nad leti taga või ees. Olgu need isa ja poeg, kes pole pikka aega korralikult süüa saanud, kasvõi siinsamas meie kodutänaval. Olgu see või ratastoolis klient, kes ostab 99sendise raamatu, sest ta ei saa endale rohkem lubada. Tehkem silmad lahti ja te näete. Ära saab alati sõita, aga inimesi enda ümber nüüd ja praegu näha alati ei jõua. Nad kalduvad surema, ära minema või lihtsalt alla andma. Ma ise usun, et ma vastutan mind ümbritsevate inimeste heaolu eest – nii heade raamatute kui ka tähelepanuga.
