Kadrioru pargis on nagu printsessil lossis, võimatult hea olla. Päike pruunistab mu jalgu ja puud õõtsuvad. Korraga, lausa hirmuäratavalt, silmipimestavalt, kõrvakilesid valutama panevalt nägin ja kuulsin ma õõtsumist. Seda ei saa panna telepurki või pildile. Seda peab nägema ja sellest saab hea tunde. Kodutunde. Vanaematunde. Kohalolutunde. Ma ei taha kuskil mujal olla, kui siin.
Ainus, mis pildilt puudus, oligi mu seistmekümnendate eluaastate keskpaiku elanud vanaema, kes küsib, et: "Okrošku ili gretšku, mojo malekoje tšudo?"
Ehk, mida sa süüa tahad okroškat või tatart, mu väike ime, seal keset aeda, kus päike paistab lagipähe. Ja vat selline Katrina-oli-Kadriorupargis-tunne oli mul.
Reval Cafe Telliskivis mustikasmuuti ja Kerstiga. Enne seda istusin kenasti keset tänavat ja jälgisin möödasõitvaid ja söövaid inimesi. Taevas pilvitses, aga Boheemi sisse astuda ei tihanud. Kuidagi liiga steriilne pärast igasugu muid kohvikuid Koplis.
Isa helistas, käskis Võrru sõita, et kõik mu kodumaja marjapõõsad on mustsõstraid täis, nende C-vitamiini sisse ajada sel aastal ei jõua. Miks peakski? Mul on Tallinnas täitsa kodutunne. Täitsa täitsa täitsa kohe.
Homobaar - reedeõhtul. Homod olid minu peale purjustsaadik armukadedad! Ja ma sain tuttavaks maailma kõige nunnuma homopoisiga, kellel on umbes sama haige ja sarkastiline huumor kui minul ja naeratus taevani. Aint ta püüab päeva ehk siis Raidot, kes püüab kah päeva, millel on erinevad meeste näod.
Piknik - eile. Paks Margareeta on ilus, eriti täispeast! Istusime neljakesti ja jutustasime maailmaasju, rääkisin Lätteid ümber. Täitsa tore oli rääkida Markomägijuhtumeid eriti. Professor ütles selle peale vähemasti paar korda, eh eh, aga mis huvitavaid tegelasi sa veel seal kohtasid. Noh punastes pükstes Veikot, slaavi tähtedega Tehtud Peetrit, kalüpsos Margus Konnulat, imeilusat Mayd, keda tuleb hääldada Mei, ärge ära unustage, pikajuukselist rokkarkunni Aapot, imekaunist Eepilist Kirjaveaneitsit, Vahurit-Maret, kes moodustasid võimsa duo, Urmast, kes oli käinud Austraalias ja sellest kirjutanud raamatu "Tagasi Eestisse", issand, neid on nii palju. Ja vat kui vähe tuleb purjust peast meelde.
Radisson SASi katus on ka ilus, eriti Professoriga Marilyn Monroe´d järele tehes! Hea, kui on inimesi, kes viitsivad vaimustuda lihtsatest asjadest, nagu näiteks vaade Tallinnale, kes viitsivad olla mu sõbrad, kes viitsivad minuga mööda Tallinna jalutades kujutada ette, et me oleme prominendid, et mina olen Diiva, et Õhtulehte pannakse varsti suur pilt: "Uus ilus paar????" küsimärgid lõpus. Nii hea on.
Poirot - täna. Kes ei armastaks vuntse? Kes? Polegi oluline, mis ta seal tegi. David Suchet on lihtsalt fantastiline detektiiv suure kõhu ja äärmiselt nunnu delikaatsusega. Ma mõtlen, nii kahju, et mina ei ole selline. (Suure kõhu jätaks muidugi välja)
Töö - homme. Ja ma olen ikkagi rõõmus, et ma ei pea vähemasti kaks nädalat Ilusatkolleegi nägema. Ma suutsin teda solvata, enne seda suutsin temaga kaks-kolm korda kohtamas käia ja siis ma parseldasin ta maha homopoisile. Ma olen võimekas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar