Ilusatest meestest ja ebakindlushoogudest

Jaa, muidugi Valdur Mikita. Mul oli kooliõde, kes ütles, et Tallinna ülikoolis on kaks kõige ilusamat meesõppejõudu ja loomulikult oli Valdur Mikita üks neist. No ilu kohta ma eriti mingit arvamust avaldama ei hakka. Lood on tal huvitavad. Näiteks see lugu, kuidas Lõuna-Eesti kuppelmaastikus leiutasid mingid eelajaloolised sauruskalad seksi. No kõlab ju seksikalt. Või oli see see, et kes on Tallinna ülikooli seksikaim meesõppejõud. Jahp. Aga neid noh, mitte nii seksikaid lugusid on ilmselt terve Eesti lugend "Lingvistilises metsas". Mina kuulasin meest Lätete pääl. Väga äge oli kuulata.

Pean nentima, et rändrott, kes arvab, et ma iga meest nunnuks tembeldan, ei panegi eriti mööda. Päris paljusid sõiman ma veel tagaselja seksikaiks. Mulle endale ei meeldi, kui mehed mind ilusaks nimetavad. Ja enamasti teevad nad seda väga valel hetkel. Ma ei ole pingutanud, et end ilusaks teha. Ja siis tuleb mingi tegelane ja ütleb, et näe, sa oled ilus. Miskipärast leidis mees rohelise autoga, mida mees ise peab meeletult oluliseks atribuudiks, (mina pean ka, kui ma tahan bussijaama saada terve selle raamatukuhjaga, mis Võrru peaks jõudma mingi hetk), elukohaks minu toreda tubadepaljuse korteri. Ja see on jõletüütu, sest ta sisuliselt käib mulle pidevalt pinda. Küsib kui vana ma olen ja millega ma tegelen ja... Issand. Põikab vahele, et miks ma nii hea välja näen ja, et kas ma olen ikka juba 25 ja... See pole praegu oluline.

See on oluline, siis kui mul on ajude asemel hormoonid. Seda juhtub. Siis on kõik mehed seksikad. Aga eriti seksikas on üks mu kolleeg, kes paneb jalad värisema, täna oli ta näiteks absoluutselt ebaseksikas oma karvaste jalgade ja Quintin Tarantino "Vääritute tõbraste" soenguga. Õigemini Brad Pitti vääritu tõpra soenguga. Aint vuntsid olid veel puudu. No kole oli! Ausõna! Aga hormoonide aegu on ta alati ilus. Ja mina räägin temaga sõltumata sellest, kas mul on ajude asemel hormoonid või ajud, mis töötlevad informatsiooni, ikka nagu mõni hani või lehm.

Sõbranna küsis, et kas see on normaalne, et mees töötab raamatupoes. Ma ei osanud selle peale miskit vastata. Vastasin, et ega ma ka eriti normaalne ei ole. Pigem ikka napakas.

Ebakindlushoogudest tulenevad paljud probleemid. Ja neid hoogusid pole mul vähe, vaid on aina süvenenumalt tekib aina juurde. Tuleb välja, et keegi mind pärast minu artikulakesi tööle võtta ei taha. Mis on ühelt poolt kurb, teisalt jällegi omamoodi rõõmustav uudis. Mäletate, mul oli plaanis hakata päriskirjanikuks. Noh, selleks on nati raske hakata, kui sul on päris hea töö. Raamatupoes töötamine on tegelikult mõnus. Ma lihtsalt ei ole veel suutnud endale piisavalt selgeks teha, mida ma lõppkokkuvõttes saavutada tahan.

Jaa, laias laastus paremaid palkasid. Isegi omal töökohal. Ma loodan, ma usun, ma tahaks, et need lõpuks oleks paremad, kui nad praegu on, aga kunagi ei või teada. Jahp. Seniks. Kõik mehed on ilusad ja seksikad, kui Katrinal on hormoonid ajude asemel.

Tänahommikune avastus BBC - Svaasimaa kuningas nägi und demokraatiast

Koju tulin.

Viskasin nad kõik minema, koos kõikide putrudega, millega saab asju minema visata. Müsliga, kuhu sisse see koitaoline olend oli end peitnud, koos vakladega. 

Kõik need pisikesed sipelgataolised olendid

ussid ja lenduvad liblikad. 

Nüüd tuleb kõik riiiulid äädikaga üle küürida. 

Raadio tegin lahti. 

Imelik on tunda ennast kuumas, leemendavas Aafrikas, Svaasimaal,

Seal nägi Kuningas und Demokraatiast

Nüüd tuleb see teha

kesse veel näeb und Demokraatiast

uudis kõlab nagu kummaline kummitus

nagu midagi, mis ei saa kunagi päriselt siin juhtuda

mis juhtub alati 

kuskil mujal

ja ometi, just nimelt ometi

on see niisama olemas

nagu see, mis ei olnud olemas

mida ma tahan?

prantsuse keelt

julgust ja teotahet

häid kaaslasi

tunnet, et ma võin olla mistahes maailma punktis

ja tunda

et olen olemas
et olen kellelegigi peale enda vajalik.

Koha otsimine, enda otsimine, hirmu tunne

Ma ei taha kuhugi kuuluda. Ma ei taha kellelegi kuuluda. Ja ometi kardan üksindust rohkem, kui midagi muud siin maailmas. Ja ometi kardan üksindust.

Kuhu ma minema pean?

Punkt ja trendikas Georges Perec

Regina. See kirjandusajakiri, mis tegeleb armastusega või oli see seks.
Etiooplasest mees, kes magatab valgeid naisi, et jääda Soome. Imelik tunne.
Purjus mehed, kes tegid mulle klaasi valget veini välja.
Mina istusin Vikerkaarega. Imelik oli istuda. Korraga ta küsis: "Kas sa loed seda selleks, et korda minna inimestele, kes loevad Vikerkaart, või selleks, et seda päriselt lugeda?"
Täna oleks päriselt lugeda tahtnud.
Täna.
Võib-olla ei tee ma midagi päriselt enam.
Eile. Täna. Homme.

Armastusluule. Kust ma selle endas leian?

"Kui vana sa oled?"
"Ma käitun nagu 15, aga ma olen kaks korda nii vana."

*
Hra Georges Perec rääkis loo sellest, kuidas abielupaar Reolid said endale magamistoamööbli. Kõik peaks seda lugu lugema. See on nii naljakas. Nii reaalne. Nii laenuhõnguline, kuidas inimesed ootavad, et nende elu paraneks voodi ja mööbliga, aga see läheb aina põrgulikumaks ja põrgulikumaks, sest kogu see aeg nad loodavad palgakõrgendusele või sotsiaaltoetusele. Kogu see aeg. Ja kogu see lootmise aeg mõtlen ma, et see on magamistoamööbli pärast. See on ikka veel magamistoamööbli pärast. Issandjumalkülh, see on magamistoamööbli pärast. Tõenäoliselt pole ma veel sinna faasi jõudnud, kus ma tahaks endale magamistoamööblit. Abielupaar Reolid, aga ei saanud silmi sellelt ära. Neli aastat nad aga kannatasid krediidi pärast, mis läks magamistoamööbli soetamisele.

Nii et laenake võimsalt ja lugege Pereci. Kui unistus täitub, siis täitub ka magamistuba. Saate äkki elusa beebi, kui teid on kaks. (Viimane lause kõlab, nagu oleksin kibestunud vana naine, tegelikult ma endiselt usun, et ma ei ole. Aga mida rohkem ma Pereci loen, seda vaimustunumalt ma tunnetan mingit veidrat, lausa arusaamatut, võib öelda, et ka hullumeelset kohalolemist, endaksolemist. Materialiseerumist. Maailma, mille vastu tegelikult ei saa.

Trendipikamaajooks ütlen ma selle peale.

Me peame kõik trendipikamaajooksule minema.

Äkki materialiseerub me keha tugevamaks. Äkki siis saame üle oma haledast hirmust olla nagu sõdurid. Ellujäämissõdurid.

Tööl

Mida ma jälle valesti teen?

Ilmselt kõike.

Stabiilselt närune või õnnelik 2014 (ka mina leidsin horoskoobid)

Tundub, et selleks et horoskoopidest mõnu tunda ei peagi olema 70.

Mind ootab stabiilselt närune või õnnelik Hobuse aasta armuelus vähemalt. Jahp. Hoolikalt valida äärmiselt korrektseid tegelasi.

Tegelikult olen praegu üks suur õnnetusehunnik.

Ausalt.

Eile jõime end kambakesti purju. Elutore oli juua. Istusime terrassil, rääkisime juttu, mängisime vahepeal petangi ja tegime muid toredaid asju, mida võib-olla poleks pidand tegema. Noh, mina ei tohi iial nii palju juua. Tänane tööpäev kujunes veepäevaks. Hommikul istusin aga Endla sõidutee ääres ja vesistasin kasteses murus nutta.

Nutta pole muidugi midagi. Lapsik on olla. Kurb on olla. Ratsionaalselt olen endale selgeks tegemas igasugu värke. Aga sees muudkui keeb ja keeb ja keeb. Ja vahel täiesti vale koha pealt plahvatab. Ma ju tean, et see ei ole hea mõte. Et IlusKolleeg ei ole hea mõte. Aga mõtlen ikka temast. Ja kõigest sellest, millest normaalsed inimesed ei peaks mõtlema. Õige sõna oleks vist, et olen armunud. Magedalt, totralt, imalalt. Peaaegu nagu mõnes tobedas meerikalikus komöödias, kus klassi kõige hullemate prillidega nohikplika püüab sebida kooli kõige kuumemat kutti. Muidugi tuleb komöödia lõpus välja, et kutt on hull ja nohikplikal olnuks targem armastada nohikpoissi või kedagi.

Jahp. Sellised juhtmed siis.

Aga las need juhtmed olla.

Tänane päev

Inimeseks olemise mõistatus tiheneb pea iga päev. Ma ei saa öelda, et mulle meeldib kuulda, kuidas ma ei oska kirjutada. Aga ma vahel õnneks-kahjuks kuulen seda. Tegelikult ei oska ma paljusid asju. Näiteks asju korras hoida ka. Korrastamisvajadus tekib harva. Keeldun sellest nii palju kui võimalik. Ja ometi on mu peas kolm kirjutamata artiklit, laual hunnik lugemata raamatuid, mõni kuulamata CD ja see vastik tegematuste tunne.

Keegi rääkis siin aja planeerimisest. Trikk seisnebki aja võimalikult otstarbekas kasutamises. Mitte ainult aja, vaid raha otstarbekas kasutamises ka. Mina seisnen ise trikis.

Aga mingi kummaline, lausa jahmatav selgus on kerkimas üles - minust ja llusastkolleegist.

Perec jahmatab mind ikka veel oma lugudega. Jah, temast tuleks kirjutada neljas artikkel. Sotsiaalkriitiline või antisotsiaalkriitiline. Tema tegelased elavduvad asjades, mis neid ümbritsevad.

Bartlebooth? Mäletate Bartleboothi? Tegu on selle hullu puslejoonistaja ja kokkupanijaga, kelle seinal on sisuliselt külili maailmakaart, sest vanal heal 16. sajandil võis kaarti ka nii vaadata ja joonistada, et ida jäi üles ja lääs alla, põhi vasakule ja lõuna paremale. Natuke nagu üks hullumeelne pusletükk, millest ma juba pikemat aega mõtlen.

Lõpuks võtsin kätte ja vaatasin ka tšehhi filmi ära. Meenutas üksikasjade paljususega pisut Emir Kustricat, kes muide on minu lemmik. Ei olnud muidugi nii naljakas. Plaadi, mille ma sealt ostsin, sain ma tšehhikeelselt jutustava. Mulle räägitakse Moraavia lossidest lugusid ja vahepeal mängitakse pilli. Naljakas oli seda lausa kuulata. No, mis ma seal ikka kuulan. Harin oma harimatust.

Ma pean ära minema.

Ma ei tea veel kuhu, aga ma pean.