Inimeseks olemise mõistatus tiheneb pea iga päev. Ma ei saa öelda, et mulle meeldib kuulda, kuidas ma ei oska kirjutada. Aga ma vahel õnneks-kahjuks kuulen seda. Tegelikult ei oska ma paljusid asju. Näiteks asju korras hoida ka. Korrastamisvajadus tekib harva. Keeldun sellest nii palju kui võimalik. Ja ometi on mu peas kolm kirjutamata artiklit, laual hunnik lugemata raamatuid, mõni kuulamata CD ja see vastik tegematuste tunne.
Keegi rääkis siin aja planeerimisest. Trikk seisnebki aja võimalikult otstarbekas kasutamises. Mitte ainult aja, vaid raha otstarbekas kasutamises ka. Mina seisnen ise trikis.
Aga mingi kummaline, lausa jahmatav selgus on kerkimas üles - minust ja llusastkolleegist.
Perec jahmatab mind ikka veel oma lugudega. Jah, temast tuleks kirjutada neljas artikkel. Sotsiaalkriitiline või antisotsiaalkriitiline. Tema tegelased elavduvad asjades, mis neid ümbritsevad.
Bartlebooth? Mäletate Bartleboothi? Tegu on selle hullu puslejoonistaja ja kokkupanijaga, kelle seinal on sisuliselt külili maailmakaart, sest vanal heal 16. sajandil võis kaarti ka nii vaadata ja joonistada, et ida jäi üles ja lääs alla, põhi vasakule ja lõuna paremale. Natuke nagu üks hullumeelne pusletükk, millest ma juba pikemat aega mõtlen.
Lõpuks võtsin kätte ja vaatasin ka tšehhi filmi ära. Meenutas üksikasjade paljususega pisut Emir Kustricat, kes muide on minu lemmik. Ei olnud muidugi nii naljakas. Plaadi, mille ma sealt ostsin, sain ma tšehhikeelselt jutustava. Mulle räägitakse Moraavia lossidest lugusid ja vahepeal mängitakse pilli. Naljakas oli seda lausa kuulata. No, mis ma seal ikka kuulan. Harin oma harimatust.
Ma pean ära minema.
Ma ei tea veel kuhu, aga ma pean.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar