Passiivselt tore

Passiivsel jalustrabaval kombel püüan endiselt tore olla ja vastutustundlik. Ma ei taha olla robot, alustada tulebki kuskilt mujalt. Kuskilt võib-olla minu enda seest. Aga ma ei taha. Poeet ütleb, et poeedid ei kasvagi vanemaks kui neliteist. Tõde peitub selles ütlemises, kuigi ma ennast isegi poeediks ei julge sõimata. Teatud inimesed ei kasvagi. Oma urus - seal sängis, kus väga harvad on käinud, tunnen end aegajalt nagu väike plika onnis. Jalad on laes kinni. käed milleski enamas, kui meie olemine väliselt paistab.

Tööl tunnen ka vahel seda vilbakat kaheteistaastase tunnet. Natuke tobe. Natuke naljakas, natuke nagu ta on. Kooliskäik. Kodusolek. Unisus. Väiksem unisus. Kontikis leidsin eelajaloolise kala, kes tuleb veepõhjast välja parveinimesi kummitama. Täitsa poeetide moodi oli. Gempylus. Nad peavad päris põhjast tulema, et oleks tuldud.

Piltilus

Millest ma saan aru, et mu suureks kasvamine võtab väga kaua aega? 

Poodi astus piltilus blondide lokkidega poiss ja küsis Robin Hobbi. 

Piltilus, ütlen ma teile. 

Ja minu hormoonid ka.

Piltilus, lisan ma juurde. 

Piltilus. 

Ta onul või isal ei olnud hambaid suus. Tõenäoliselt oli tegu minust kümme kuni kaksteist aastat noorema piltilusaga. 

Piltilus, ma kordan.

Korts sinu laubal

jaa, kui nüüd lähemalt vaadata
siis pole sa enam see
ja see on hea, mu armas
mida ma teeks, kui sa oleks see
keda ma kohtasin hirmunud silmadega
suitsu kiskumas tookord
kui sina mind veel ei kohanud
jaa, sul on kulmude vahele tekkinud korts
nii nagu puutüvesse tekib see krõbe
endassehaarav ring
et aastaring, et eluring
jaa, ma ei taha kuulda sind
mulle lubamas asju, mida sa
mitte kunagi mulle anda ei saa
sa tead, ma olen lihtsameelne
ja see korts sinu laubas
on just see, mida ma oodanud olin
võib-olla elu, võib-olla tarkus
võib-olla see kõik, millest ma midagi
mitte kui midagi ei teadnud
enne seda kui sa mind armastasid
või kujutlesid end armastavat
lihtsalt nüüd on see su näos ka olemas
see elu, mis ei ole pooltki nii lihtne
kui võiks olla
kui nad meile lubasid
mu isa ütles, et kui ma tahan
saab minust presidentinna
ma vist ei taha enam
imelik on neid lipsustatud mehi vaadata
kes ütlevad, et kõigil on väga hea elu
ja siis tekib küsimus
et misse hea elu on
ma arvan, et see on midagi muud
kui see, millest sinu puutüvelik korts
mulle täna hommikul rääkis või eile õhtul või öösel
kui ma mõtlesin nii nagu ma ikka mõtlen
et missest kõigest saama peaks
aga ma ei viitsi enam kaks või kolm
isegi päeva ette mõelda
sa oled siin, siis on hea
sa kallistad, siis on hea
kõigel muul polegi tähtsust
meie oleme tähtsad
ainult meie oleme tähtsad
muidugi tahaks ma olla see rikas naine
mitte ainult nii nagu ma olen
oma riidekapi ja kontikiga
vaid veel millegagi
et sa ei peaks enam muretsema
kuidas sa hommikuti sööd
ja kuidas oma pead pesed
säälsamas duši all, kus vesi on külm
aga sa tead ju
jah, sa tead, et mina ei jookse
kiirusjalu sinu koju su pirni vahetama
mina ei ole see pidevalt kohal ja tohterdav naine
ma eeldan, et saad ise hakkama
et mina olen vajalik ainult siis
kui ma olen vajalik
et öelda, et tegelikult on kõik korras
tegelikult ongi kõik korras

Meri

sinust tuleks
lugu ja luuletusi kirjutada
mitte enam karta
minna lasta
või lihtsalt lahkuda
meres ei ole minu jaoks
kalu
midagi muud on
vett
palju ja ehedat
iga mu lugu saab sinu
luuletuseks
iga mu valu
mõneks kahvatuks looks
sinu looks
nad ei ole kunagi
nii täpsed ja valusad
kui nad peaks
sest sa oled
liiga diskreetne
ja mina liiga hull
et keegi mind mõistaks
ja nii me olemegi
loomaailmas lootusemaailmas
ringi siuglemas
nagu kaks ussi
sest kalu ei ole

Vaheletulekud

Kõik võib vahele tulla, aga ära helistamata jäta, et sa ei tule. Nii on lihtsalt kena.
Kõik võib vahele tulla, aga ära ütlemata jäta, et sa enam ei jõua, et sa oled juba võetud, antud, kingitud ja et mina ei ole see.
Ma ikka ootan. Aegajalt nagu tobuke, aegajalt nagu mina. Väike sassis juustega plika, kellel endal võivad ka mingid asjad vahele tulla. Noh, naabripoiss kutsus õunaraksu, oluline vaheletulek, vanaema kutsus tatart sööma, oluline vaheletulek, töökaaslane kutsus jänest vaatama, oluline vaheletulek - kutsuski sinna enda juurde, öeldakse, et ma pean olema valvas, et ma pean ootama, naeratama ja ma teengi seda. See käib töö juurde. Ja klient ei saa mulle öelda, et sorri midagi tuli vahele. Midagi ei tule tema ja tema raamatu vahele. Ainult mina või see, et seda raamatut ei ole, läbimüüdud. Aga alati on alternatiivid, laenamised, edasilaenamised ja kõik, mis ei tule vahele, kõik, mis viib kohale. Sidemed, sõprus, autod, jalgrattad, jalad. Kõik, mis kuulutab meid kõiki omaks.
Aga sina, ära palun sina ole klient. Võid isegi familiaarne olla. Ma püüan sellega toime tulla. Ei mängi alati välja, paanikahoog tekib või palavik, kui on liiga palju ja liiga tugevasti sind.

Teadvustusetapp number 1

Päev kodus. Üle pika aja olin eile terve päev kodus. Omaenda naha sees ja selle lähedal. Miks sa mind loed, kui ma olen nii masendav, et mul aegajalt jooksevad silme eest jutid, sellised mustad ja valged ja igasugused.

Suu peale jookseb herpes. Sealt omakorda verd. Kole näen välja. Tunne on, et peaks tegelikult kodus olema, magama, magama, magama, aga ma ei suuda. Ärkan mingis kummastavas ärevushoos ikka kuskil 2-4 paiku öösel üles. Nad seisavad väljas ja räägivad. Majanaabrid. Tüdrukud naeravad. See ülisuhtlev tegelane räägib ka midagi. Tunne on, et päriselus, mitte selles majamelus, on ta kas Kapo või mingi veel hullem mafiooso. Sellepärast ta käitubki niimoodi ehk katsub mind jõhkralt katsuda, aga mul nagu te teate, on luulud tulemas. Hullu inimese luulud. Muide Montaigne on ka mul olemas. Kodus olemas, eile alustasin lugemist. Põhimõtteliselt oli vanameister faking geniaalne, perset ma pean kõigile meeldima, aint oma sugulastele ja lähikondlastele, et võite lugeda, aga ärge sis kõige peale, mis ma kirjutan är solvuge. No muidugi mitte sellises sõnastuses. Aga ilmselt tuleks seda rakendada minu blogis.

Ja veel, kui ma olen masendunud, ärge jumala eest teie masenduge.

Omast arust kirjutasin armastusluuletuse, aga tuli välja ikka Eestimaa kriitika. Jess.

Sina ja sinad

Nagu sa suudaksid selle mulle anda - õnne ma mõtlen. Sina. Sinad kogunevad maailma kõige kummalisematesse kohtadesse ja teevad pläru. Teevad kummalist ja valusat pläru, nii et kopsudesse poeb vähk - elusolemisevähk.
Sinadest saab rütmidesse kaduva hullu naise mõttevälgatus. Aeglane, kõikehõlmav, valus.
Sinad võtavad end lahti või kokku või kuidagi.
Sinad - need pruunide ja siniste ja hallide ja roheliste silmadega imeinimeste sinad, mis lõikuvad jalgadesse ja kätesse ja panevad kirjutama imeilusaid lugusid, sellest, kuidas hea tüdruk avastas sipelgapesa ja ta jäi seda terveks eluks uurima ja korraga ta teadis vastust küsimusele, mis on ja mida pole.
Sinad.

*
Elu on alati midagi enamat, kui see, mis ta meie jaoks paistab.
Sina oled alati midagi enamat, kui see, mis sa mulle paistad.
Sinad on alati midagi enamat, kui need, mis nad mulle paistavad.

Tatjana.
Tatjana.

Mul on neli kotti kogutud vara, mis on uksest välja tõstetud. Täna klopin puhtaks oma teki ja madratsi ja võtan end lahti. Järjekordselt. Ja unustan end suudlema mere äärde kogu seda maailma tiraadide sinasid, kes lõikuvad minusse kinni ja saavad minuks. Aleksander Blokkideks kuskil Kalamajas, kuhu ma kogemata satun ja teen jahukotti selle sinatsega, nii et pärast valutab mul terve kere. Sina.