Sina ja sinad

Nagu sa suudaksid selle mulle anda - õnne ma mõtlen. Sina. Sinad kogunevad maailma kõige kummalisematesse kohtadesse ja teevad pläru. Teevad kummalist ja valusat pläru, nii et kopsudesse poeb vähk - elusolemisevähk.
Sinadest saab rütmidesse kaduva hullu naise mõttevälgatus. Aeglane, kõikehõlmav, valus.
Sinad võtavad end lahti või kokku või kuidagi.
Sinad - need pruunide ja siniste ja hallide ja roheliste silmadega imeinimeste sinad, mis lõikuvad jalgadesse ja kätesse ja panevad kirjutama imeilusaid lugusid, sellest, kuidas hea tüdruk avastas sipelgapesa ja ta jäi seda terveks eluks uurima ja korraga ta teadis vastust küsimusele, mis on ja mida pole.
Sinad.

*
Elu on alati midagi enamat, kui see, mis ta meie jaoks paistab.
Sina oled alati midagi enamat, kui see, mis sa mulle paistad.
Sinad on alati midagi enamat, kui need, mis nad mulle paistavad.

Tatjana.
Tatjana.

Mul on neli kotti kogutud vara, mis on uksest välja tõstetud. Täna klopin puhtaks oma teki ja madratsi ja võtan end lahti. Järjekordselt. Ja unustan end suudlema mere äärde kogu seda maailma tiraadide sinasid, kes lõikuvad minusse kinni ja saavad minuks. Aleksander Blokkideks kuskil Kalamajas, kuhu ma kogemata satun ja teen jahukotti selle sinatsega, nii et pärast valutab mul terve kere. Sina.