Sisustusajakiri ja Emmerich

Mida arvata mehest, kellel on elutoa kamina peal mitu dildot? Kupli all külmutatud pisike tibu? Sohvade kõrval pööritab puusasid pesuehtsa sebra topis? Ühes elutoa seinas on Mao Zedongi pilt ja teises otsas seisavad kõrvu Marx, Engels, Lenin ja Stalin? Hommikusöögilaua ääres vaatab meiega tõtt Lenin?

Hitlerit pole.

Ahjaa. Järelikult homo.

*
Jahp, kauba tundmaõppimistund on alati kõige lõbusam. Eriti, kui satud Roland Emmerichi kodu vaatama, sest see on näidiskodu Interior Nows! ja siis jõuad lõpuks huvitavate fotodeni kuninglikust perekonnast. Sest Mao Zedongi ja dildo-armastajast, ilmselgelt geimehest režissööril (kellele kõigele lisaks on kodus sebra topis ja paavsti elusuurune vahakuju ) on hea sõbranna Alison Jackson. Kelle guuglivoog on selline:https://www.google.ee/search?q=Alison+Jackson&espv=210&es_sm=93&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=9jzMUsXyA4jE7AaDqYHgAQ&ved=0CAkQ_AUoAQ&biw=1256&bih=849

Andke nüüd mulle andeks mu obstsöössused. Aga see on tõesti järjekordne võimalik olemisviis postmodernistlik. Ka kuningatest teha pööbel. Sellegipoolest naljakas viis. Ja hirmutav viis. Miskipärast ihkan tagasi va väärikusaega, kus me ei... Aga võib-olla ka mitte. Lõbus vaatamine ikkagi.

Ahjaa Emmerich on teind sellise filmi nagu 2012. E.m. a 10 000. Jne.

Leidsin ilusa ja targa ja andeka mehe 1965. aastal (abiellumas)

Onju.
Stephen.

Igatsus

Prahaigatsuse kuup.

Kodus vaatasid vennalapsed pikalt ja toredalt "Vahva sõdur Švejki" ja mina lihtsalt lohisesin, nagu vana naine kaasa. Elus on neid hetki päris palju, kus mingi film meenutab midagi muud, mingi inimene, kedagi muud. Praha on see, mida ma taga igatsen. Ja mitte ainult Praha, vaid ka Itaalia ja veel mõned kohad.

Kummaline, täiuslik, endassekogunev hirm, et asjad ei toimi nii, nagu nad toimida võiks. Ja samas täielik enesekindlus, hirmuta, vaba, vahe, täpne.

"Mul ei ole mõtet, kui ma ei kirjuta."

Aga onju.

Teistsugune küll, aga siiski on.

Kodus olemise plusspunktid

Sain endale uue mantli. Natuke tunnet, et ma mitte ainult ei kirjuta, vaid eksisteerin ja olen hoitud-kaitstud-kasitud. See va Kauri-värk on pannud kõikidele asjadele jällegi uuesti peale vaatama. Natuke lapselikumalt ja naiivsemalt, natuke terasemalt ja täpsemalt. Natuke nii nagu Katrina vaatab, kui ta on piisavalt palju nende inimeste seltskonnas, kellele ta niisama heast peast küll raamatuid ei kirjutaks, kellele ta niisama heast peast teeks kõva kalli ,kui ta neid linna peal kohtab ja kellele ta räägibki nii, nagu asjad on, mitte nii nagu nad võiks olla.

Mantel, koristatud elamine, mõte sellest, missugune ma võiks olla.

*
Igal juhul pidin ma kuulama toredat intervjuud selle kohta, kuidas mees on vaim ja naine on argipäev. Tahaks mässata? Jah, tahaks ikka küll jah. Ja vaim tahaks ka olla ja mõnikord argipäev. Kuhu me niimoodi jõuame, et ainult mehed võivad olla vaimud? Noh, olgu mehed siis tondid, need kõrvetavad lollid tondid, kes ei tea, kuidas nõusid pesta, ennast kasida ja olla. Sel juhul olen ma ise vähemalt kaksteist viimast aastat olnud vaim. Aga kuhu see viib, kui vaimul ei ole hommikul süüa ega õhtul tunnet, et ta homme kirjutada tahaks. Vaim olla on ka masendavalt stressirohke. Pidevalt kirjutada-lugeda on masendavalt vastik. Täpselt samamoodi, nagu ka pidevalt kasida-korrastada. Aga naistel on igal juhul vähem stressi ja väiksem suremus ka seetõttu. Ja ikkagi, ikkagi, ikkagi ma ei usu, et see õige on. Midagi peaks muutuma. Mitte mehisemaks ja naiselikumaks - vaid kuidagi sääl vahepeal. Seal päris keskkohas. Seal seal seal.

Kodus olla

Kodus olemise kergus ja lihtsus sõlmub iga kord aina maisemaks ja täpsemaks. Siin ma siis olen. Natuke külm on. Natuke paranoiline, natuke rotikakane, natuke vennalapsene, natuke natuke natuke. Tõnis Vilu vajab kirjutamist. Intervjuu vajab kirjutamist ja lahti mõtlemist. Mina vajan kirjutamist ja lahti mõtlemist. Natuke endani jõudmist ja endaga olemist. Kodu vajab endaga olemist. Lihtsalt sellist, kus ma tuletan endale meelde, miks ma kirjutan ja miks ma Tallinnas olen ja miks ma seda naudin. Miks ma loen ja miks ma inimesi armastan ja ennast nendes inimestes, kes mind ümbritsevad. Kodus olla, tähendab õnnis olla. Õnnistatud olla.

Hea kui on kodu. Paljudel pole kodu ega kohta, jah meid õpetatakse juba lapsest saati kohta otsima, enda kohta, uurima enda kohta. Vähemasti mind on õpetatud. Memm õpetas ja isa õpetas ehkki salgasid ka. Ema oleks ehk ka salanud. Täna käisin üle pika aja surnuaial. Ema ja vanaema juurde oskan ma alati minna, aga vanaisa Vilberti, vanaema Eha ja onu Ivo-Peebu juurde näe ei oska, pole kunagi osanud. Läheks, käisin, aga ikka ei leia üles. Kui ikka üle 26 aasta käia ühel haual, siis teab, kusse asub. Kui ainult viimased viis aastat, siis ikka ei tea.

Võru - nagu käevõru minu ümber

Kodus olemine kasvatab praktilisemaks ja õpetab igal õhtul natuke jooma.

Uuel moel uuel aastal

Uuel moel ja uuel elul, uuel armastusel, uuel lainel, uuel ilul.