Sain endale uue mantli. Natuke tunnet, et ma mitte ainult ei kirjuta, vaid eksisteerin ja olen hoitud-kaitstud-kasitud. See va Kauri-värk on pannud kõikidele asjadele jällegi uuesti peale vaatama. Natuke lapselikumalt ja naiivsemalt, natuke terasemalt ja täpsemalt. Natuke nii nagu Katrina vaatab, kui ta on piisavalt palju nende inimeste seltskonnas, kellele ta niisama heast peast küll raamatuid ei kirjutaks, kellele ta niisama heast peast teeks kõva kalli ,kui ta neid linna peal kohtab ja kellele ta räägibki nii, nagu asjad on, mitte nii nagu nad võiks olla.
Mantel, koristatud elamine, mõte sellest, missugune ma võiks olla.
*
Igal juhul pidin ma kuulama toredat intervjuud selle kohta, kuidas mees on vaim ja naine on argipäev. Tahaks mässata? Jah, tahaks ikka küll jah. Ja vaim tahaks ka olla ja mõnikord argipäev. Kuhu me niimoodi jõuame, et ainult mehed võivad olla vaimud? Noh, olgu mehed siis tondid, need kõrvetavad lollid tondid, kes ei tea, kuidas nõusid pesta, ennast kasida ja olla. Sel juhul olen ma ise vähemalt kaksteist viimast aastat olnud vaim. Aga kuhu see viib, kui vaimul ei ole hommikul süüa ega õhtul tunnet, et ta homme kirjutada tahaks. Vaim olla on ka masendavalt stressirohke. Pidevalt kirjutada-lugeda on masendavalt vastik. Täpselt samamoodi, nagu ka pidevalt kasida-korrastada. Aga naistel on igal juhul vähem stressi ja väiksem suremus ka seetõttu. Ja ikkagi, ikkagi, ikkagi ma ei usu, et see õige on. Midagi peaks muutuma. Mitte mehisemaks ja naiselikumaks - vaid kuidagi sääl vahepeal. Seal päris keskkohas. Seal seal seal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar