Kodus olemise kergus ja lihtsus sõlmub iga kord aina maisemaks ja täpsemaks. Siin ma siis olen. Natuke külm on. Natuke paranoiline, natuke rotikakane, natuke vennalapsene, natuke natuke natuke. Tõnis Vilu vajab kirjutamist. Intervjuu vajab kirjutamist ja lahti mõtlemist. Mina vajan kirjutamist ja lahti mõtlemist. Natuke endani jõudmist ja endaga olemist. Kodu vajab endaga olemist. Lihtsalt sellist, kus ma tuletan endale meelde, miks ma kirjutan ja miks ma Tallinnas olen ja miks ma seda naudin. Miks ma loen ja miks ma inimesi armastan ja ennast nendes inimestes, kes mind ümbritsevad. Kodus olla, tähendab õnnis olla. Õnnistatud olla.
Hea kui on kodu. Paljudel pole kodu ega kohta, jah meid õpetatakse juba lapsest saati kohta otsima, enda kohta, uurima enda kohta. Vähemasti mind on õpetatud. Memm õpetas ja isa õpetas ehkki salgasid ka. Ema oleks ehk ka salanud. Täna käisin üle pika aja surnuaial. Ema ja vanaema juurde oskan ma alati minna, aga vanaisa Vilberti, vanaema Eha ja onu Ivo-Peebu juurde näe ei oska, pole kunagi osanud. Läheks, käisin, aga ikka ei leia üles. Kui ikka üle 26 aasta käia ühel haual, siis teab, kusse asub. Kui ainult viimased viis aastat, siis ikka ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar