Prahaigatsuse kuup.
Kodus vaatasid vennalapsed pikalt ja toredalt "Vahva sõdur Švejki" ja mina lihtsalt lohisesin, nagu vana naine kaasa. Elus on neid hetki päris palju, kus mingi film meenutab midagi muud, mingi inimene, kedagi muud. Praha on see, mida ma taga igatsen. Ja mitte ainult Praha, vaid ka Itaalia ja veel mõned kohad.
Kummaline, täiuslik, endassekogunev hirm, et asjad ei toimi nii, nagu nad toimida võiks. Ja samas täielik enesekindlus, hirmuta, vaba, vahe, täpne.
"Mul ei ole mõtet, kui ma ei kirjuta."
Aga onju.
Teistsugune küll, aga siiski on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar