Klassikokkutulek

Kui palju läheb Teile isiklikult korda, mida arvavad Teist Teie endised klassivennad ja õed? Keskkoolist? Põhikoolist? Ütleme kahekümne viie aasta pärast? Kahekümne aasta pärast? Kümne aasta pärast? Ühe aasta pärast? Kooli ajal? Ütleme nii, et ma võin kõlada ilgelt - aga maailmas on väga vähe inimesi, kellele ma pean korda minema ja kes peavad sellest aru saama, et ka nemad on mulle väga tähtsad. Jaa-jaa. Ütleme nii, et nad üldiselt tahaksid, et mul hästi läheks. Aga nad saavad sellest aru ka, kui nii hästi, kui nad lootsid, ei lähe. Ütleme nii, et mul on mu ehitusettevõtjast papi, mu imearmas vennanaine, kes on tegelikult üks tugevamaid ja julgemaid isiksusi, keda olen elu jooksul tundnud. Jaa, nende arvamus läheb mulle väga korda. Isegi siis, kui mu isa on oma vaadetelt üsna viiskend aastat tagasi mõtlemisega (ja see on muide täitsa okei, sest ta on ju ikkagi sündind 1947, nagu arvatavasti mina olen oma laste jaoks antiik 2050. aastal) ja ma mõnikord sõna otseses mõttes pean natuke õlgu kehitama, ega kogu aeg ei saa jalaga vastu maad lüüa ja teatada, et tegelikult nii ju ei ole. No kui papi jaoks on, siis ikka on-on. Põlvkonnad on siiski suhteliselt erinevad. Räägitakse siin Zidest, Yitest ja Xidest. Ja kaen ma siin oma kuus aastat nooremat naabritüdrukut, väikest õekest, Bellut ning tema kõrval tolle ema, minust neliteist aastat vanemat, siis ikka tajun, et kuulun oma õekse juurde. See omakorda ei tähenda seda, et ma temaga lõpunisti nõus olen kõiges. Aga kuulun. Ja tema arvamus on mulle kah tähtis. 
 
Ühesõnaga - ma esiteks ei ole üldse kindel, et minust ja minu klassikokkutulekust filmigi saaks tehtud - vähemasti mitte sellist nagu too seal oli. Ja ma ei tea palju ma oma hemarroide põdema hakkan või lugemisprillide järele taga igatsema kukun või püsisuhetest pagen või pornograafia passimise pärast püsisuhtest ilma jään. Noh, jah, võite siin mind välja naerda, et näeh, ma pole ju isegi meessoost, aga isegi siis kui ma oleksin. Mis see muudaks? Eestlastel ei ole kombeks - kogu seda isikliku kammaijaad keskkoolikaaslastega jagada. Ei ole! Ja isegi kui päris paljud arvavad, et oleks tore ju, siis ikkagi ei ole. Kujutagem nüüd eesti meest (või ka naist, kurat võtaks) kõvahäälselt kõnelemas oma lahutatud abikaasale kõigi ees, kuidas ta on nende suhetes jama kokku on keeranud. Ja muidugi kogu seda kampa eestlasi seda pikalevenivat juttu kuulamas. Nagu päriselt. Kas te tõesti olete midagi sellist kusagil märganud? Ma võin siin blogis siuhkest jama kokku rääkida - absoluutselt kõigest ja mis seal salata ka kõigist. Ses mõttes, et see on nagu mingi tuulamisekoht, aga päris elus pole ma mõnikord mõnele inimesele isegi seda näkku võimeline ütlema, et ta on nõme. Aga oma käitumisega suudan ma nii mõndagi öeldud saada. Eestlaste värk, eksole.
 
"Sügisball" või "Tühirand" või isegi "Free range" poleks sellised, nagu nad on, kui nad poleks eestlaste tehtud filmid. Mitte et "Klassikokkutulekut" tuleks "Sügisballi" võtmes teha. Aga seda va ekstravertsust sellisel lollakal kujul nagu see meeriklaste filmidesse on pandud, võiks küll kuidagi vähesemaks võtta, eksole. Dünaamilist eestlaseks olemist meile. Just siis kui ootad, et hra Genka (misiganes tolle tegelase nimi ka poleks seal kuldses kolmikus) saab kohe kohe teada, ja sellisel piinlikul plikat katsuval mehisel moel, et tema tütar ongi ta ära võrgutanud, kerkib tema kehastatava mehe silme ette elukaaslane. Hakkavad pihta südametunnistuspiinad Issand, isegi mina, kes ma tükk aega ei suuda positsioneerida oma suhete olukorda, et kas käime või ehk käime või oleme lihtsalt mõnda aega koos olnud, saaks aru, et tegu on minu elukaaslasega, mitte parima sõbrannaga, kui ma taga ühes voodis enamasti magan.  

Kollane maja

Aga Sännast leidsin ma kollase koolimaja.

Nii põnev kui kurjaks papi saab, kui ta miskit kodanikuliikumisest kuuleb. Ja kuidas ta tõenäoliselt otse nahutaks kõiki neid waldorflasi ja teisitimõtlejaid või teistsuguste koolide loojaid. Ma usun, et see on tegelikult hea, et ma pikemalt hra waldorfkooli kasvandikuga koos polnud.

Preili Antsla restoranis

Naljakas on vaadata pilte oma emast. Pikajuukselisest, kõhnast, lameda rinnaga, prillitatud preilist. Muide preiliks jäi ta elu lõpuni.Grupipiltidel on kõik oma lokitangidest räsitud lühikeste juuste ja teravaks ihutud korralike soengute ja ebalamedate rindadega hoopis teisest mastist kui mu kõhn ema. Alati pidi rinnas kandma valget lillekest, juuksed valla laskma ja oma pisikese range nirginäo fotograafniku poole suunama. Ikka teiste puhvis juustega prouade kõrvalt.

Hambad isakodu lähedal

Verijärv taustaks. 

Luule ja põnts

Seal ma siis istun. Viimased kuus kuud olen ma istunud. Filme vaadates. Luuleõhtut kuulates. Ja üldse. Üldse. Üldse. Eile käisime niisiis teisel Luulel ja kõntsal. Rooste põristas Ilmar Soomret lugeda. Sulev Oll Sulev Olli, kusjuures täitsa tore mees on. Ses mõttes, et Oll on see tegelane, kellel on lobe keel ja olemine. Kui ma 2012. aastal Solarise Apollos töötasin, olid kõik tüdrukud Olli luulekogust "Printsessi voodikohendaja" sisse võetud. Igaüks tahtis seda endale. Ja muidugi oli pilt keskealisest tüsenevast mehest laksakas vastu pead. Sellised ka armastavad printsesside voodeid kohendada või sellest nii nunnult kirjutada. Tohoh. Või oli selle luulekogu terviklikkuses süüdi selle toimetaja, minu kooliõde Annika Tõnström. Mitte ei tea.  

 Margus Vaino  luges Mauri Rausi - eriti ilge ja eriti ilus luuletus oli 28aastasest mehest, kes tahtis saada näitlejaks, aga luuletas ja kui ta esimesest naisest lahkumineku hetkel tahtis oma keskkooliaegseid luuletusi kätte saada, siis näitas naine tuha peale vaagnal ja teatas, et ta kuseb tema luuletuste peale. Ja siis käis kerge jõnks läbi. Jah, nii see on. Ühel hetkel on sul mõnest mehest ükskõik. Ja ise ka ei saa aru täpselt, millal see juhtub.  Mul on muide üks ekspeiku, kes armastab hirmsasti inimestega üle suhelda. Minuga ka. Teatab, et ta ei taha loobuda mingitest suhetest, noh maha jätmine on selle asja nimi. Minu meelest tasub seda teha regulaarselt ja korralikult, võib isegi nentida, et lõplikult. Siis on lihtsam. A tema meelest on nii, et kui selline korralik ja lõplik maha jätmine toimub, siis olid inimesed koos ainult seksi pärast.  

Mitte kunagi ei või teada, miks inimesed koos olid. Miks mina koos ühe või teisega madistasin? Praegu on nii, mõne aja pärast on võib-olla pisut teisiti. Voodikohendajat pole mulle vaja. Printsessiks ma ei kõlba. Ja ma olen sellest viimane aasta üsna teadlik. Aga kallistushimuline ja hooliv mees, kes mõnikord minuga lisaks jalutamisele ja jutustamisele ja filmide vaatamisele - süüa-armastust teeb - noh, jah, sihuke võiks ikka olla. Ja veel toredam oleks, et oma eksistentsiga tekitaks ta tahtmise olla parem-ilusam-targem-võimsam. Mõnel mehel on see omadus. A mõnel on see, et tagurdad ennast kraavi ja tahad mõnikord ära tappa meest või ennast või mõlemat. Ja kusjuures ise ka tead, et tegelikult pole vaene mees selles ju süüdi, et ta pole sinu mees. 

Et talle meeldivad teistsugused inimesed, aga näeh sõltuvus  või siis see ebamäärane tunne, et äkki maailmas polegi kedagi teist, kellega sa saad oldud nii lähedal. Kui ma oma sõbrannale räägin sellest, kuidas ma olen olnud, siis ta ilmselt kratsib kukalt. Aga lähendus on alati mitmeti võimalik.  Nagu ka kaugus. Ses mõttes, loen praegu hästi mõnusat Jaan Unduski "Teekonda Hispaania", seekordne lugemissoovitus on peiku isalt, kellega on põnev rääkida erinevatest religioonidest ja kirjavigadest. Eks nad kolmekesti, kaksikvennad ja papi, vihuvad kirjutada küll digimaailma, küll level1 foorumisse, küll pisut kummalistesse kohtadesse, kus räägitakse kas juutidest või kristlastest.  

Aga Unduski tekstis tuleb hästi välja kaugus - inimlik - naine, kui mehest kaugemal olev. Vahel on inimesed teineteisest isegi kehade liibumises kaugel. Aga emotsionaalselt koos - teineteiseks saamiseni välja. Õndsus, mis jahmatab ja tõmbab kõik pingule. Nii nagu ta Estrella ja minategelasega teebki. Usaldus, milles võib lahustuda, mis võib haiget teha, mis nõelub sõnad silmadeks ja naeratuseks.   

Jagan portfelle ja mõtteid

Meil on 2016. aastal neliteist ministrit, kellest kaks on naised. Iseenesest polegi see kõige hullem asi, mis juhtuda saab. On ka hullemaid probleeme, millega oma pead vaevata. Aga siiski - pool elanikkonnast või siis Eesti puhul rohkem kui pool elanikkonnast ei anna ennast kuulda. Ja see on hirmuäratav. Päriselt ka. Millistest eesti võimsatest naistest teeks ma ministrid? Selline küsimus langes ka minule märtsieelses kevadises veebruaris postkasti. Ja millised oleksid need muudatused, mis nad läbi võiks viia? Lähtun oma kogemustest seoses kultuurisündmustega, mis mind on mõjutanud viimased kaks-kolm aastat.

Pean lugu Yoko Alendrist, kellest saaks ideaalse majandus- ja taristuministri. Tema ehk õpetaks meid paremini kasutama oma linnasid ja nendes looklevaid teesid. Onjah olemas mõned jalgrattad, maadligi majad ja rahvas, kes omavahel läbi peab saama. Minu meelest Alendri nägemus paremast Eestist väljendub Jan Gehli raamatu "Linnad inimestele" tõlkimises ja linnaplaneerimisguru raamatu esitlusele kutsumises. Kui me teoreetiliselt suudame näha ja mõtestada oma ümbrust, siis suudame seda ka paremini kasutada ja mis seal salata armastada. Siit kasvab välja tõelise koha tunnetus. Selle eesmärk on lihtne - tunne oma naabrit, suhtle temaga, olgu sul temaga suhtlemiseks hea keskkond ja nii püsite kaua elus, terved ja õnnelikud.

Mind jahmatas ja haris Helena Kesoneni lavastatud "Non-stop seto" Kanutis. Jah, selles näidendis osalenud (näitlejad, dramaturg) võiks meie maaelu ministriteks hakata. Probleemkohti, mida nagunii ajalehtedes lugeda, oli ka etenduses näha. Nii intensiivne püüd säilitada maaelu kui ka selle kunstlikkus mõjub kohati lauspööraselt ja jaburalt. Lastele ei ole maal kooligi, linnas on ikka lihtsam. Samas, kuuludes sellise pisikese rahva hulka, nagu on setud ja võrokesed, olen alati maaelu säilitamise poolt. Kuigi mida vanemaks ma saan, seda rohkem vaatan metsikuid hooldamata põldusid hoopis teise pilguga ja unelevamalt. Minu lapsepõlvemaa, metsik põld, on täis ehitamisel. Seal, kus vanasti oli võsa, mille sisse me naabripoistega vinge onni olime kokku klopsinud, on nüüd korralikult pöetud muru. Onn oli meil ju kõigest viisteist aastat tagasi. Ja metsikuse kadumine häirib mind. Kohutavalt. Nii nagu mind häirib ka see, et seal, kus varem inimesed elasid - on tühjad talud. Võib-olla tähendab see metsiku maa ihalemine hoopistükkis seda, et minust võiks saada keskkonnaminister.

Marge Monko viimati kureeritud näitus "Kõik kirjad on armastuskirjad" - paneb mõtlema just meid ühendavatest ja lahutavatest erinevustest. Rass, seksuaalsus, majanduslik sissetulek. Eriti meeldib mulle aga tema Plekktrummis välja käidud mõte: "Samas on see [autor: armastus] ka väga oluline kogemus universaalselt, sest kui me oleme võimelised nägema kahte vaatepunkti, siis oleme me võimelised aru saama erinevusest ning see võime -- aru saada, et on erinevaid vaatepunkte -- on ühiskonnas väga-väga oluline." Läbi väga lihtsate vahendite küsib Monko Kunstihoones - põhimõtteliselt selle järele, mis teeb meie ühiskonnast hooliva ja tähelepaneliku. Jah - ma usun, et see peaks olema haridusministri ala. Rääkida erinevustest, inimestest, kohast, kus oleks rohkem sallivust.

Kui ma 2013. aastal kirjutasin palgast ("Mina, klienditeenindaja"), siis võttis minuga ühendust Liina Siib. Tema näitas naisi ja seda, kui vähe nad ruumi võtavad juba 2011. aastal oma teostes. Mitte ainult naised - vaid humanitaarid võtavad vähe ruumi. Nõuavad liiga palju. On riigile kulukad. Ja nende töötamine raamatupoodides on eluohtlik. Olgu, päris nii tehnokraatlikuks pole me veel Eesti läinud. Aga siiski. Üldiselt võtab väga palju inimesi väga vähe ruumi arvestades seda, kui palju nad samal ajal ära teevad.

Selle kõige peale tuleb silme ette Rakvere teatri lavastatud Vladimir Žerebtsovi näidend "Ausammas" - kus tavaline kojamees, oma tavalist tööd tehes, saab ausamba. Ta ei pea ennast eriliseks ega oluliseks - ta ei pea tähtsaks tegevuseks inimeste aitamist. Ta peab seda nii loomulikuks, et kui talle tehakse ausammas, siis ta ei saa aru. Mina soovitaks käia Liina Siibi näitustel ja saada aru - et me oleme ruumi väärt. Naistena, haritlastena, inimestena. Ja ma miskipärast usun, et Siib sobiks tööminitriks. Ilmselt saaks talle appi tulla Guido Pärnits välja käidud mõttega, et kaubanduskeskustel (kus enamus töötajaist on naised, mõned ehk isegi üksikemad) võiks olla seadusega paika pandud lühemad lahtiolekuajad. Kas te olete kunagi mõelnud, mida peavad tegema üksikemad, kelle lapsed ei saa neid normaalselt näha, sest neil on 12tunnised vahetused?  Vist mitte - aga näe - Guido Pärnits mõtles.

Lõppkokkuvõttes - lakakem taga ajamast igasugu majandushüppeid. Pangem inimesed nautima oma elukohta, Eestit. Lõpetaksin Indrek Kasela sõnadega Äripäevas antud intervjuus: "Hea tulemuse saamiseks on oluline hea suhtumine iseendasse, eneseväärikus. Kui käime välismaal, siis küsime, kuidas saab üks kohvikupidaja teha 30 aastat sama tööd ja rahul olla. See on ka riigi retoorikas kinni, et peame kogu aeg olema hüsteerilises seisus, kuhugi kiiresti arenema või hüppama. "

Sibulat sünnipäevaks, macho

Käisin Polygonteatri etenduse "Palju õnne sünnipäevaks, Wanda June!" ja seal oli siis stseen kanepisuitsetajast machot mängiva Tamur Tohvriga, kus ta üritas kaheksateistaastasele näitsikule sibulat nagu õuna süües meeldida. Naljakas lausa, et ma olen seda juba pikemat aega teinud, aga ühelegi kaheksateistaastasele näitsikule ma ei meeldi. Ma ei ole isegi kindel, kas see mulle endalegi meeldib, et ma lõhnan nagu sibul. Aga sibul pidavat olema hää söök prillikandjatele.