Seal ma siis istun. Viimased kuus kuud olen ma istunud. Filme vaadates. Luuleõhtut kuulates. Ja üldse. Üldse. Üldse. Eile käisime niisiis teisel Luulel ja kõntsal. Rooste põristas Ilmar Soomret lugeda. Sulev Oll Sulev Olli, kusjuures täitsa tore mees on. Ses mõttes, et Oll on see tegelane, kellel on lobe keel ja olemine. Kui ma 2012. aastal Solarise Apollos töötasin, olid kõik tüdrukud Olli luulekogust "Printsessi voodikohendaja" sisse võetud. Igaüks tahtis seda endale. Ja muidugi oli pilt keskealisest tüsenevast mehest laksakas vastu pead. Sellised ka armastavad printsesside voodeid kohendada või sellest nii nunnult kirjutada. Tohoh. Või oli selle luulekogu terviklikkuses süüdi selle toimetaja, minu kooliõde Annika Tõnström. Mitte ei tea.
Margus Vaino luges Mauri Rausi - eriti ilge ja eriti ilus luuletus oli 28aastasest mehest, kes tahtis saada näitlejaks, aga luuletas ja kui ta esimesest naisest lahkumineku hetkel tahtis oma keskkooliaegseid luuletusi kätte saada, siis näitas naine tuha peale vaagnal ja teatas, et ta kuseb tema luuletuste peale. Ja siis käis kerge jõnks läbi. Jah, nii see on. Ühel hetkel on sul mõnest mehest ükskõik. Ja ise ka ei saa aru täpselt, millal see juhtub. Mul on muide üks ekspeiku, kes armastab hirmsasti inimestega üle suhelda. Minuga ka. Teatab, et ta ei taha loobuda mingitest suhetest, noh maha jätmine on selle asja nimi. Minu meelest tasub seda teha regulaarselt ja korralikult, võib isegi nentida, et lõplikult. Siis on lihtsam. A tema meelest on nii, et kui selline korralik ja lõplik maha jätmine toimub, siis olid inimesed koos ainult seksi pärast.
Mitte kunagi ei või teada, miks inimesed koos olid. Miks mina koos ühe või teisega madistasin? Praegu on nii, mõne aja pärast on võib-olla pisut teisiti. Voodikohendajat pole mulle vaja. Printsessiks ma ei kõlba. Ja ma olen sellest viimane aasta üsna teadlik. Aga kallistushimuline ja hooliv mees, kes mõnikord minuga lisaks jalutamisele ja jutustamisele ja filmide vaatamisele - süüa-armastust teeb - noh, jah, sihuke võiks ikka olla. Ja veel toredam oleks, et oma eksistentsiga tekitaks ta tahtmise olla parem-ilusam-targem-võimsam. Mõnel mehel on see omadus. A mõnel on see, et tagurdad ennast kraavi ja tahad mõnikord ära tappa meest või ennast või mõlemat. Ja kusjuures ise ka tead, et tegelikult pole vaene mees selles ju süüdi, et ta pole sinu mees.
Et talle meeldivad teistsugused inimesed, aga näeh sõltuvus või siis see ebamäärane tunne, et äkki maailmas polegi kedagi teist, kellega sa saad oldud nii lähedal. Kui ma oma sõbrannale räägin sellest, kuidas ma olen olnud, siis ta ilmselt kratsib kukalt. Aga lähendus on alati mitmeti võimalik. Nagu ka kaugus. Ses mõttes, loen praegu hästi mõnusat Jaan Unduski "Teekonda Hispaania", seekordne lugemissoovitus on peiku isalt, kellega on põnev rääkida erinevatest religioonidest ja kirjavigadest. Eks nad kolmekesti, kaksikvennad ja papi, vihuvad kirjutada küll digimaailma, küll level1 foorumisse, küll pisut kummalistesse kohtadesse, kus räägitakse kas juutidest või kristlastest.
Aga Unduski tekstis tuleb hästi välja kaugus - inimlik - naine, kui mehest kaugemal olev. Vahel on inimesed teineteisest isegi kehade liibumises kaugel. Aga emotsionaalselt koos - teineteiseks saamiseni välja. Õndsus, mis jahmatab ja tõmbab kõik pingule. Nii nagu ta Estrella ja minategelasega teebki. Usaldus, milles võib lahustuda, mis võib haiget teha, mis nõelub sõnad silmadeks ja naeratuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar