Meil
on 2016. aastal neliteist ministrit, kellest kaks on naised.
Iseenesest polegi see kõige hullem asi, mis juhtuda saab. On ka
hullemaid probleeme, millega oma pead vaevata. Aga siiski - pool
elanikkonnast või siis Eesti puhul rohkem kui pool elanikkonnast ei
anna ennast kuulda. Ja see on hirmuäratav. Päriselt ka. Millistest
eesti võimsatest naistest teeks ma ministrid? Selline küsimus
langes ka minule märtsieelses kevadises veebruaris postkasti. Ja
millised oleksid need muudatused, mis nad läbi võiks viia? Lähtun
oma kogemustest seoses kultuurisündmustega, mis mind on mõjutanud
viimased kaks-kolm aastat.
Pean lugu Yoko Alendrist, kellest saaks ideaalse majandus- ja taristuministri. Tema ehk õpetaks meid paremini kasutama oma linnasid ja nendes looklevaid teesid. Onjah olemas mõned jalgrattad, maadligi majad ja rahvas, kes omavahel läbi peab saama. Minu meelest Alendri nägemus paremast Eestist väljendub Jan Gehli raamatu "Linnad inimestele" tõlkimises ja linnaplaneerimisguru raamatu esitlusele kutsumises. Kui me teoreetiliselt suudame näha ja mõtestada oma ümbrust, siis suudame seda ka paremini kasutada ja mis seal salata armastada. Siit kasvab välja tõelise koha tunnetus. Selle eesmärk on lihtne - tunne oma naabrit, suhtle temaga, olgu sul temaga suhtlemiseks hea keskkond ja nii püsite kaua elus, terved ja õnnelikud.
Mind jahmatas ja haris Helena Kesoneni lavastatud "Non-stop seto" Kanutis. Jah, selles näidendis osalenud (näitlejad, dramaturg) võiks meie maaelu ministriteks hakata. Probleemkohti, mida nagunii ajalehtedes lugeda, oli ka etenduses näha. Nii intensiivne püüd säilitada maaelu kui ka selle kunstlikkus mõjub kohati lauspööraselt ja jaburalt. Lastele ei ole maal kooligi, linnas on ikka lihtsam. Samas, kuuludes sellise pisikese rahva hulka, nagu on setud ja võrokesed, olen alati maaelu säilitamise poolt. Kuigi mida vanemaks ma saan, seda rohkem vaatan metsikuid hooldamata põldusid hoopis teise pilguga ja unelevamalt. Minu lapsepõlvemaa, metsik põld, on täis ehitamisel. Seal, kus vanasti oli võsa, mille sisse me naabripoistega vinge onni olime kokku klopsinud, on nüüd korralikult pöetud muru. Onn oli meil ju kõigest viisteist aastat tagasi. Ja metsikuse kadumine häirib mind. Kohutavalt. Nii nagu mind häirib ka see, et seal, kus varem inimesed elasid - on tühjad talud. Võib-olla tähendab see metsiku maa ihalemine hoopistükkis seda, et minust võiks saada keskkonnaminister.
Marge Monko viimati kureeritud näitus "Kõik kirjad on armastuskirjad" - paneb mõtlema just meid ühendavatest ja lahutavatest erinevustest. Rass, seksuaalsus, majanduslik sissetulek. Eriti meeldib mulle aga tema Plekktrummis välja käidud mõte: "Samas on see [autor: armastus] ka väga oluline kogemus universaalselt, sest kui me oleme võimelised nägema kahte vaatepunkti, siis oleme me võimelised aru saama erinevusest ning see võime -- aru saada, et on erinevaid vaatepunkte -- on ühiskonnas väga-väga oluline." Läbi väga lihtsate vahendite küsib Monko Kunstihoones - põhimõtteliselt selle järele, mis teeb meie ühiskonnast hooliva ja tähelepaneliku. Jah - ma usun, et see peaks olema haridusministri ala. Rääkida erinevustest, inimestest, kohast, kus oleks rohkem sallivust.
Kui ma 2013. aastal kirjutasin palgast ("Mina, klienditeenindaja"), siis võttis minuga ühendust Liina Siib. Tema näitas naisi ja seda, kui vähe nad ruumi võtavad juba 2011. aastal oma teostes. Mitte ainult naised - vaid humanitaarid võtavad vähe ruumi. Nõuavad liiga palju. On riigile kulukad. Ja nende töötamine raamatupoodides on eluohtlik. Olgu, päris nii tehnokraatlikuks pole me veel Eesti läinud. Aga siiski. Üldiselt võtab väga palju inimesi väga vähe ruumi arvestades seda, kui palju nad samal ajal ära teevad.
Selle kõige peale tuleb silme ette Rakvere teatri lavastatud Vladimir Žerebtsovi näidend "Ausammas" - kus tavaline kojamees, oma tavalist tööd tehes, saab ausamba. Ta ei pea ennast eriliseks ega oluliseks - ta ei pea tähtsaks tegevuseks inimeste aitamist. Ta peab seda nii loomulikuks, et kui talle tehakse ausammas, siis ta ei saa aru. Mina soovitaks käia Liina Siibi näitustel ja saada aru - et me oleme ruumi väärt. Naistena, haritlastena, inimestena. Ja ma miskipärast usun, et Siib sobiks tööminitriks. Ilmselt saaks talle appi tulla Guido Pärnits välja käidud mõttega, et kaubanduskeskustel (kus enamus töötajaist on naised, mõned ehk isegi üksikemad) võiks olla seadusega paika pandud lühemad lahtiolekuajad. Kas te olete kunagi mõelnud, mida peavad tegema üksikemad, kelle lapsed ei saa neid normaalselt näha, sest neil on 12tunnised vahetused? Vist mitte - aga näe - Guido Pärnits mõtles.
Lõppkokkuvõttes - lakakem taga ajamast igasugu majandushüppeid. Pangem inimesed nautima oma elukohta, Eestit. Lõpetaksin Indrek Kasela sõnadega Äripäevas antud intervjuus: "Hea tulemuse saamiseks on oluline hea suhtumine iseendasse, eneseväärikus. Kui käime välismaal, siis küsime, kuidas saab üks kohvikupidaja teha 30 aastat sama tööd ja rahul olla. See on ka riigi retoorikas kinni, et peame kogu aeg olema hüsteerilises seisus, kuhugi kiiresti arenema või hüppama. "
Pean lugu Yoko Alendrist, kellest saaks ideaalse majandus- ja taristuministri. Tema ehk õpetaks meid paremini kasutama oma linnasid ja nendes looklevaid teesid. Onjah olemas mõned jalgrattad, maadligi majad ja rahvas, kes omavahel läbi peab saama. Minu meelest Alendri nägemus paremast Eestist väljendub Jan Gehli raamatu "Linnad inimestele" tõlkimises ja linnaplaneerimisguru raamatu esitlusele kutsumises. Kui me teoreetiliselt suudame näha ja mõtestada oma ümbrust, siis suudame seda ka paremini kasutada ja mis seal salata armastada. Siit kasvab välja tõelise koha tunnetus. Selle eesmärk on lihtne - tunne oma naabrit, suhtle temaga, olgu sul temaga suhtlemiseks hea keskkond ja nii püsite kaua elus, terved ja õnnelikud.
Mind jahmatas ja haris Helena Kesoneni lavastatud "Non-stop seto" Kanutis. Jah, selles näidendis osalenud (näitlejad, dramaturg) võiks meie maaelu ministriteks hakata. Probleemkohti, mida nagunii ajalehtedes lugeda, oli ka etenduses näha. Nii intensiivne püüd säilitada maaelu kui ka selle kunstlikkus mõjub kohati lauspööraselt ja jaburalt. Lastele ei ole maal kooligi, linnas on ikka lihtsam. Samas, kuuludes sellise pisikese rahva hulka, nagu on setud ja võrokesed, olen alati maaelu säilitamise poolt. Kuigi mida vanemaks ma saan, seda rohkem vaatan metsikuid hooldamata põldusid hoopis teise pilguga ja unelevamalt. Minu lapsepõlvemaa, metsik põld, on täis ehitamisel. Seal, kus vanasti oli võsa, mille sisse me naabripoistega vinge onni olime kokku klopsinud, on nüüd korralikult pöetud muru. Onn oli meil ju kõigest viisteist aastat tagasi. Ja metsikuse kadumine häirib mind. Kohutavalt. Nii nagu mind häirib ka see, et seal, kus varem inimesed elasid - on tühjad talud. Võib-olla tähendab see metsiku maa ihalemine hoopistükkis seda, et minust võiks saada keskkonnaminister.
Marge Monko viimati kureeritud näitus "Kõik kirjad on armastuskirjad" - paneb mõtlema just meid ühendavatest ja lahutavatest erinevustest. Rass, seksuaalsus, majanduslik sissetulek. Eriti meeldib mulle aga tema Plekktrummis välja käidud mõte: "Samas on see [autor: armastus] ka väga oluline kogemus universaalselt, sest kui me oleme võimelised nägema kahte vaatepunkti, siis oleme me võimelised aru saama erinevusest ning see võime -- aru saada, et on erinevaid vaatepunkte -- on ühiskonnas väga-väga oluline." Läbi väga lihtsate vahendite küsib Monko Kunstihoones - põhimõtteliselt selle järele, mis teeb meie ühiskonnast hooliva ja tähelepaneliku. Jah - ma usun, et see peaks olema haridusministri ala. Rääkida erinevustest, inimestest, kohast, kus oleks rohkem sallivust.
Kui ma 2013. aastal kirjutasin palgast ("Mina, klienditeenindaja"), siis võttis minuga ühendust Liina Siib. Tema näitas naisi ja seda, kui vähe nad ruumi võtavad juba 2011. aastal oma teostes. Mitte ainult naised - vaid humanitaarid võtavad vähe ruumi. Nõuavad liiga palju. On riigile kulukad. Ja nende töötamine raamatupoodides on eluohtlik. Olgu, päris nii tehnokraatlikuks pole me veel Eesti läinud. Aga siiski. Üldiselt võtab väga palju inimesi väga vähe ruumi arvestades seda, kui palju nad samal ajal ära teevad.
Selle kõige peale tuleb silme ette Rakvere teatri lavastatud Vladimir Žerebtsovi näidend "Ausammas" - kus tavaline kojamees, oma tavalist tööd tehes, saab ausamba. Ta ei pea ennast eriliseks ega oluliseks - ta ei pea tähtsaks tegevuseks inimeste aitamist. Ta peab seda nii loomulikuks, et kui talle tehakse ausammas, siis ta ei saa aru. Mina soovitaks käia Liina Siibi näitustel ja saada aru - et me oleme ruumi väärt. Naistena, haritlastena, inimestena. Ja ma miskipärast usun, et Siib sobiks tööminitriks. Ilmselt saaks talle appi tulla Guido Pärnits välja käidud mõttega, et kaubanduskeskustel (kus enamus töötajaist on naised, mõned ehk isegi üksikemad) võiks olla seadusega paika pandud lühemad lahtiolekuajad. Kas te olete kunagi mõelnud, mida peavad tegema üksikemad, kelle lapsed ei saa neid normaalselt näha, sest neil on 12tunnised vahetused? Vist mitte - aga näe - Guido Pärnits mõtles.
Lõppkokkuvõttes - lakakem taga ajamast igasugu majandushüppeid. Pangem inimesed nautima oma elukohta, Eestit. Lõpetaksin Indrek Kasela sõnadega Äripäevas antud intervjuus: "Hea tulemuse saamiseks on oluline hea suhtumine iseendasse, eneseväärikus. Kui käime välismaal, siis küsime, kuidas saab üks kohvikupidaja teha 30 aastat sama tööd ja rahul olla. See on ka riigi retoorikas kinni, et peame kogu aeg olema hüsteerilises seisus, kuhugi kiiresti arenema või hüppama. "
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar