Kui puudub kontroll

Asjade haldamisega on mul noh - pehmelt öeldes mõnikord totaalne kaputt. Umbes nagu Veniamini bioloogiaõpetajaga sellises imelikus filmis, mis kindlasti meeldib mu metalit kuulavale kullale, sest seal on karjuvat ja Jeesust-pilavat-paluvat muusikat, noh nii korrast ära pole minu ilm küll mitte. Ometi - täna ta tundus. Tundumine on kahsõna. Mitte just jahsõna, aga siiski. Kui ikka pool tundi pärast poe kinnipanemisaega saab asjad kokku panna ja koju rutata, jõudes koju umbes pool tundi hiljem, siis... Jah! Siis! Ega ma muud öelda oskagi. Siis... On ikka natuke nadi tunne küll.  Ja siis tahaks nagu teistesse ilmadesse ronida, aga et sellistesse nagu (M)uchinik meile pakub. Vat sellistesse poleks julenud isegi niisama heastpeast minna. Mõnikord on niimoodi, et tõuseks ja karjuks õige kellegi peale sealt filmist põhjalikult - tema rumaluse ja ükskõiksuse pärast.

Sur le sofa il y a un ours de peluche et une fille avec la robe verte

Mõningatel asjaoludel on see keeleõpe nagu hüpe järjekordsesse ilma, kus kasvavad kaisukarud ja koristamatus. Pidime õppima selliseid suurepäraseid liigutavaid ja kirjeldavaid sõnu nagu sur, sous, à adroite de, à gauche de, devant, dessus, en face de, entre. Kulla on sõitnud Rootsimaale, kõrvaltoas väntab selgeltnägijate seriaalinärakas. Meeleolu on tore. Minu toas oli tüdruk kollases kleidis diivanil, sõrmes kollane nartsiss. Istus ja mõtles. Diivani all vadistas konti närida valge lambakoer (un chien de berger), aga diivanil tüdruku kõrval istus pehme must must must kiisu (une chatte noire). Uksel aga seisis un criminel avec pistolet. Dans la porte il y a un criminel avec pistolet. Pilt tekib ainuüksi kirjeldusest - eksole. Ja siis kuskilt sealt vahelt hakkab lugu välja pröökama.

Dans ma chambre il y a un ours en peluche

Prantsuse keel - õpin üle pika aja sõnahaaval nimetama asju enda ümber. Riiul, kapp, kummut, kaisukaru, küünlad, raamatud,

Kui elu juhtub

See teatud sorti meeletu hirm, et midagi juhtub. Just nimelt juhtub. Aeg jääb seisma või inimesed moonduvad kellekski, keda ma enne ei tundnud, või elu toob katsumusi, mida ma juba ette kardan. Aga muutubki ja moonduvadki, õigemini neis tulevad esile need asjad, mis muidu ei tule esile, mis jäävad millegi varju alguses. See mingi metsik tõmme millegi või kellegi poole. Olgu see kirjandus või luule või tants või kujutav kunst selle äärmuslikus ilus.

Äärmuslik ilu ongi äärmuslik. Oma pingelisuses ja vastandlikkuses. Kunagi ei näe päris selle taha ega sisse. Midagi jääb alati lahti rääkimata, midagi teeb alati natuke rohkem haiget, kui vaja. Midagi. Alati. Kuidagi. Me kuulasime elukaaslase ema üle. Või õigemini lasime tal rääkida põnevatest lugudest, millest koosneb meie tõenäoliselt tulevaste laste iseloom ja kasvatus. Ilu. Selle kasvatamine ja selle teadvustamine - nii inimlikus kui ka mitteinimlikus tähenduses. Ma ei ole veel endale suutnud selgeks teha, mis see on, aga ma tunnetan selle õhuliikluses olemist. Isegi minu ja tema, minu ja kunsti, minu ja luule, minu ja kirjutamise vahel. Ma ei teagi. Äkki on see kõik - ma mõtlen ilu, luule, kunst, tants - minu noorusarmastus, mis põleb ja põletab mu tuhaks, et oleksin alandlikum ja vaiksem. Et ma ei nõuaks maailmalt tähelepanu. Võib-olla just sellelt maailmalt. Mäletan, et sattusin ühel hetkel vist MIMi või oli see tol hetkel Cabaret Rhizome ja rääkisin temaga. Neid võib igatemoodi nimetada - aga lõpptulemusena on nad kuskil meie alateadvuses see võrdusmärk Hea Kirjanduse või Hea Luulega. Nende tulek või puudumine - nende suhestumine või suhestumise puudumine seisnebki selles, et nad esindavad kedagi või midagi. Nad on need inimesed, kes on saanud võrdkujuks või ilmutuseks või sümboliks või kandjaks. Ja kui nad midagi ütlevad, sest räägivad nad ju minu kui väikese mutukaga harva, siis nad on kuuldud. Niimoodi pikaks ajaks - nagu tervistav mürk. Nende sõnad valguvad kuskil peas laiali ja nad ise ka. Nad ei ole päris. Vähemasti minu jaoks mitte. Ja võib-olla kirjandus kui selline polegi minu jaoks midagi reaalset, kuigi ta on. No päriselt. Ta muudab ja seletab ja õiendab ja paikab - aga ta pole päris oma ja seetõttu, pole ta ka see, kes puuksub ja peeretab ja ajab igapäevaselt närvi - ja tekitab emotsionaalse ahelreaktsiooni, et tahaks taga elu lõpuni õnnelik olla, aga kuidas. See on küsimus.

Aga mida see sümbol mulle siis ütles? Ega midagi erilist ei öelnudki - lihtsalt seda, et mõnikord ei saagi me luulega üheks või kirjandusega või kunstiga või tantsuga. Pole antud. Lihtsalt - unistame, ihaldame, leiame end ikka õnnetult aknast välja vaatamas ja lootmas, et luule tuleb ja päästab maailma. Nii nagu prints. Aga luulel on parematki teha. Printsil kah muide. Kui me selle mehega ei tegele - siis ta ei muuda maailma, siis on ta järjekordne külaline, kes naeratab kiivalt ja libiseb tagasi udusse, kust ta tuli. Luule samamoodi. Ta ei püsi meie juures, kui me ise tema juures ei püsi. Usk jumalasse samamoodi. Prantsuse keelde. Vene keelde. Ladinasse. Ja siis tuleb see imelik - asi, kas on õnne selle jumala, kirjanduse, prantsuse või vene keelega. Ja te saate üheks või ei. Ja kui kaua te see üks püsite.

Ohtlik on see üheks saamine igal juhul. Võib juhtuda, et kümne aasta pärast avastate, et te ei sobi. Nagu mina eesti filoloogiaga, mille harjutusekspert ma siin poes olen. Äkki oleks pidand ikka raamatupidamist studeerima või IT-d või majandust või sotsioloogiat. Äkki. Sellegipoolest on ta mul nüüd arvel. Kõigi neljateist käändega ja morfoloogiaga, mis mind ennast ka mõnikord jahmatab.

Silmad keskturul

Astume mööda roostetanud lauda üles. Ukse peal istub - otsekui oma viimaselt ööklubi tantsult tulnud preili, kes on unustanud endale puudri ja säravad silmalaud pähe, suits käes vaatab ta meid natuke ehmunult. Polekski nagu me koht. Oleme otsinud mööda turgu mulle sukkpükse taga. Ta pilk on küllaltki ettevaatlik ja samas hindav. Ta nagu teaks. Nad kõik nagu teaks midagi, millest minul pole aimugi. Meie vaatame teda. Letimaika on tal üll tõmmatud. Või tuleks seda letivestiks nimetada. Lühikesed blondeeritud juuksed langevad kuklale ja pisut ka otsmikule, silmad on näha, silmad on eriti tugevalt välja joonistatud musta pliiatsi ja säravroosa pärlendusega ja nii mõjub ta kohatiselt nagu neljakümneaastane teismeline tüdruk suitsuga. Äkki ta ongi. Äkki on ta natuke vanem või natuke noorem, aga tüdruk. Sinise letivestiga, mida ääristavad valged ribad.

Meie lähme sisse. Sees ootab gruusia maitseaineid lõbusalt ja joviaalselt müüv venelanna - kelle läheduses ripuvad roosad vorstid, ja õhus lõhnab segu Thibilisi kirevusest. Miskipärast tuleb mul selle kõige peale üks vene skulptor meelde, Georgi Frigulyan, kes kirjeldas gruuslaste lõbusat seltskondlikku olemist, sedagi, et nii arhitektidel kui ka skulptoritel on kohustus luua seltskondliku olemise jaoks vastavat ruumi oma teostega. Tema kõige suurem saavutus oligi ühe skulptuuri puhul selline paigutus, et see tekitas Thibilisi endisaegsete tänavate ja koosistumise-olemise tunde. Tundub, et proua, kes müüs meile gruusia maitseaineid, kandis seda tunnet kaasas. Vaadates meie poole - oma imeilusas mustrilises violetses kleidis, maitsekalt säravate silmadega, millel ei olnud pistmist eelmise õhtu peoga, vaid pigemini elurõõmuga, puistas ta meid üle lõhnadega ja naeratustega. Lõpuks uudistasime kahekesti, et aga see - vorst seal laes, mis ripub, et see, et mis see on. Tuli välja, et komm, tuli välja, et tšurtšhela. Tuli välja, et gruusia sõdalaste kaloripomm, mida nad ikka vöö vahel kandsid.

Aga jah.

Silmad on teema.

Keskturu naiste silmad.

Õ-tähe sünnipäeva luuletused

*

Mu venekeelsus võpatab vahel

nii nagu eestikeelsuski

kui keegi teab täpselt

mis õigusega mina,

mis õigused tal on

ja mina vahin vapralt varbaid

nagu kooliplika

tegemata kodutöödega

"Kui mina saan kurjaks!"

teatab proua.

Tean, tean!

Siis kõigil on

tegemata kodutöödega

kooliplika tunne

ja teil - kõik õigused.

Tean! Tean!

*

Sõsarsõnad

nagu vanade

matriarhaatelevantide

vaimud

kohtuvad kangekaelses leinas

luude kohal

üks tuletab teist

teine kolmandat

kolmas elu meelde

keegi pole

justkui päris

aga mõnikord

on nad rohkem

kui päris

Peab - ideoloogiliselt, materiaalselt! Peab! Peab!

Mõningase absurdimängu eellaseks võib pidada inimlikku üksindust. Meid on ometi nii palju. Meil kõigil on oma nägemus ja olemus, mis sirutub välja meie kõikehaaravast inimlikkusest või siis surmlikkusest. On - saab - jääb. Sõnu, mida kasutada selleks või sellena. Võib-olla meid ongi liiga palju. Inimesi ma mõtlen ja mõtteid sellest, kuidas inimene PEAB olema, on liiga vähe. Ma ei tea. Ses mõttes inimesena ma tunnen, et elamine ei olegi nii keeruline, nagu see oli viis või kuus aastat tagasi. Süüa on, inimene, kelle kaissu pugeda, et kurbust maha võtta, on ka, ja töö on. Mitte ideaalne, aga minu oma, ja selle vastu ei saa. Vigu teen. Palju. Aga selle vastu ei saa ka, sest kui on palju teha, siis tulevad vead ka.

Ometi on tunne, et inimeseks olemine kätkeb endas alati midagi enamat, mingit ideed, materiaalset tõestust eksistentsist, mingit suuremat või siis paljusid väikesi tuumasid. Pärast näitust "Vaikus. Pimedus." - tundub see kuidagi päriselt ka nii. Phil Collins (mitte sassi ajada kuulsa lauljaga) tegi dokfilmi kolmest marksismilektorist, kes Ida-Saksamaal kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses veel õpetasid. Kristina Normann rääkis Evald Okase "Rahvaste sõpruse" pannoost oma põnevas dokfilmis. Äärmine lihtsustus on öelda, et kapitalistlikus ühiskonnas rügab inimene ainult materiaalsete hüvede nimel ja veel suurem lihtsustus on öelda, et kommunistlikus ühiskonnas on temas ilus idee, millegi kõrgema nimel tööd teha. Ilmselt tuleks siia lisada ka see Freudi asi. Kõik toimib, sest seks toimib, mitte midagi ei toimi, sest seks ei toimi.

Tegelikult toimub, toimib, inimene, asi, elu - isegi, kui mitte midagi näiliselt nähtavalt ei toimu. Pärast kuuaegset Charles Bukowski lugemisdieeti tean ma seda ka, et elus ei pea kõike üle-ala, sisse-välja loendama, et teada, et me elame. Mõnikord tuleb oodata, kuni kraanikauss lakkab tööd tegemast. Maja on paksult lendavaid linnukesi või siis termiite täis, ja siis tuleb kuskilt imeline naine. Tuleb, tuleb. Bukowskil on see alati imeline naine. Tegelikult minul ka. Minu imeline lapsepõlvesõbranna või vennanaine või vanaema. Imeline naine - Bukowski ideoloogia on naine. Naised. Ometi vahetab ta nad välja, sest nad teevad tema elu liiga korda. Ta kardab neid nende lakkamatus koristushimus. Mina ka. Mu kulla teatas mulle ühel päeval, et ta tuleb ja peseb need nõud ise ära. Tuli ja pesi need nõud ise ära, sest mina ei viitsinud.

 Aga - mis ma selle kõige mõttekamaks asjaks arvan, on, et mitte ükski idee ega materiaalne objekt ega naine - ei tee ära seda, mida inimene ise tegema peab. Ses mõttes - ideoloogilises mõttes oleme täiesti mannetud, kui me pidevalt ootame, et ainuüksi idee: raha teenimisest, kommunismi teenimisest, naise teenimisest meid ära toidaks või elus hoiaks või heade, hoolivate inimestena hoiaks. Samuti on mõttetu teenida kommunismi, islamit, natsionalismi, võõraviha, feminismi. Kõigest tasub midagi võtta ja kindlasti ka midagi jätta. Teha sest kõigest midagi inimlikku, sooja ja hella - aga samas eneseteadlikku. Olla ise teadlik oma otsustes ja käitumistes.

Mitte kunagi lähtuda SUUREST ideest - vaid ikka olukorrast - kus toda suurt ideed tuleb rakendada. See muide vist ei tähenda automaatselt seda, et me laseme/teeme ennast rumalaks teiste ees. Eelkõige tähendab see mõnikord teistmoodi lähenemist probleemidele, mis meid nagunii kummitavad inimlikult ja ühiskondlikult. Olgu see - mingisugune veider ja minu jaoks selgelt arusaamatu printsiip, et igal naisel peab laps olema. Käige põrgu, ei pea, kui iga naine ei taha last. Me võiks olla vabamad, et valida oma lemmiktegevusi ja -inimesi.  Elada - nii nagu tahame. Lihtsalt võiks.