Tööl

Mida ma jälle valesti teen?

Ilmselt kõike.

Stabiilselt närune või õnnelik 2014 (ka mina leidsin horoskoobid)

Tundub, et selleks et horoskoopidest mõnu tunda ei peagi olema 70.

Mind ootab stabiilselt närune või õnnelik Hobuse aasta armuelus vähemalt. Jahp. Hoolikalt valida äärmiselt korrektseid tegelasi.

Tegelikult olen praegu üks suur õnnetusehunnik.

Ausalt.

Eile jõime end kambakesti purju. Elutore oli juua. Istusime terrassil, rääkisime juttu, mängisime vahepeal petangi ja tegime muid toredaid asju, mida võib-olla poleks pidand tegema. Noh, mina ei tohi iial nii palju juua. Tänane tööpäev kujunes veepäevaks. Hommikul istusin aga Endla sõidutee ääres ja vesistasin kasteses murus nutta.

Nutta pole muidugi midagi. Lapsik on olla. Kurb on olla. Ratsionaalselt olen endale selgeks tegemas igasugu värke. Aga sees muudkui keeb ja keeb ja keeb. Ja vahel täiesti vale koha pealt plahvatab. Ma ju tean, et see ei ole hea mõte. Et IlusKolleeg ei ole hea mõte. Aga mõtlen ikka temast. Ja kõigest sellest, millest normaalsed inimesed ei peaks mõtlema. Õige sõna oleks vist, et olen armunud. Magedalt, totralt, imalalt. Peaaegu nagu mõnes tobedas meerikalikus komöödias, kus klassi kõige hullemate prillidega nohikplika püüab sebida kooli kõige kuumemat kutti. Muidugi tuleb komöödia lõpus välja, et kutt on hull ja nohikplikal olnuks targem armastada nohikpoissi või kedagi.

Jahp. Sellised juhtmed siis.

Aga las need juhtmed olla.

Tänane päev

Inimeseks olemise mõistatus tiheneb pea iga päev. Ma ei saa öelda, et mulle meeldib kuulda, kuidas ma ei oska kirjutada. Aga ma vahel õnneks-kahjuks kuulen seda. Tegelikult ei oska ma paljusid asju. Näiteks asju korras hoida ka. Korrastamisvajadus tekib harva. Keeldun sellest nii palju kui võimalik. Ja ometi on mu peas kolm kirjutamata artiklit, laual hunnik lugemata raamatuid, mõni kuulamata CD ja see vastik tegematuste tunne.

Keegi rääkis siin aja planeerimisest. Trikk seisnebki aja võimalikult otstarbekas kasutamises. Mitte ainult aja, vaid raha otstarbekas kasutamises ka. Mina seisnen ise trikis.

Aga mingi kummaline, lausa jahmatav selgus on kerkimas üles - minust ja llusastkolleegist.

Perec jahmatab mind ikka veel oma lugudega. Jah, temast tuleks kirjutada neljas artikkel. Sotsiaalkriitiline või antisotsiaalkriitiline. Tema tegelased elavduvad asjades, mis neid ümbritsevad.

Bartlebooth? Mäletate Bartleboothi? Tegu on selle hullu puslejoonistaja ja kokkupanijaga, kelle seinal on sisuliselt külili maailmakaart, sest vanal heal 16. sajandil võis kaarti ka nii vaadata ja joonistada, et ida jäi üles ja lääs alla, põhi vasakule ja lõuna paremale. Natuke nagu üks hullumeelne pusletükk, millest ma juba pikemat aega mõtlen.

Lõpuks võtsin kätte ja vaatasin ka tšehhi filmi ära. Meenutas üksikasjade paljususega pisut Emir Kustricat, kes muide on minu lemmik. Ei olnud muidugi nii naljakas. Plaadi, mille ma sealt ostsin, sain ma tšehhikeelselt jutustava. Mulle räägitakse Moraavia lossidest lugusid ja vahepeal mängitakse pilli. Naljakas oli seda lausa kuulata. No, mis ma seal ikka kuulan. Harin oma harimatust.

Ma pean ära minema.

Ma ei tea veel kuhu, aga ma pean.

Hirmuäratav mosaiigitegemine ja trenditeadlik pikamaajooks

Üleeile oli suvepäev Viikingite külas. Noh, kui te tahate näha purjus ja käsitööd tegevat Katrinat, siis järgmine kord jootke mind ka purju ja pange mind mosaiiki tegema. Üldiselt lõppes mosaiigitegemine sellega, et ma poole pealt tahtsin lahkuda, ajasin vaese käsitöömeistri hulluks ja siis tulin tagasi, et teha lossi asemel, , mida muide kõik meie ümber väga võimelikalt valmis olid vorpinud, Hiina müür. Ühesõnaga tüüpiline käsitööhuviline Katrina. Alustab ühest, lõpetab teisega. Vahepeal jookseb kolm ringi ümber maja, sest on hingand sisse tinahõngu ja tunneb, kuidas seegi vähene ajukogus, mis on kolbas, nihkub lolliks minemise suunas.

Tundub, et boonuspunkte ma ei saanud Ilusakolleegi silmis. Ja see oli vist hea. Lõppkokkuvõttes - liigne uudishimu viib teadagi milleni, kui sul on ilus kolleeg. Liigne sõbralikkus ka. Minu puhul tavaliselt kergete südamemurdumisteni. Ma muidugi ei tea, kuidas kogu kupatus Anjale, mu teisele kolleegile mõjub, et ta teab nüüd siis minu homobaarides tantsimistest ja igasugu muudest asjadest. Kas üldse saab midagist?

Ja loomaarmastaja olen ma ka. Liigseltki ehk. Kõikidele tuleb pots pots pots teha, mida kõike huvitavat enda kohta teada ei saa olukorras, kus saab nalja teha, inimestega jutustada. Ja kujutleda igasugu toredaid asju ette.

Minu püüdlikkus suhelda kõigega, mis liigub ja ei liigu, mõjub ikka kuidagi omamoodi absurdselt ja naljakalt. Tore oli igal juhul teiste poodide inimesi näha ja mis seal salata trendipikamaajooksust rääkida. Miks kõik jooksevad pikka maad? Moe- ja trenditundlik - meeskond ja Liina Tammiste ka. Muide Karl-Martin Sinijärv näitas mulle tema vinget luulekogu, mis tulekul. Ja ma olen erilises laikimismeeleolus, kui Liina otsustab Harku metsas kümnekat joosta, siis ma pean kindlasti-alati meeldimisnuppu vajutama. Siiani on meeles hra TähtisMees, kes teavitas mulle, et negatiivsete mõtete asemel peaks ma positiivselt mõtlema ja lisaks sellele ka jooksma. Annab endomorfiini ja hoiab vormis ka. Noh, vorm on juba täitsa vormitu. Minu kehaline vorm. Liikuda ei jõua. Füüsiline vastupidavus on vähenend. See muidugi ei tähenda, et ma vähem veini jooks ja rohkem jookseks.

Veinijoomine vähendab minul küll kurvameelsust ja teeb ülemeelikuks.

Kas ma peaksin rohkem seletama?

Superpäev.
Allpool lammas ja mina Viikingite külas.

Mõtestuskunst

Asjade mõtestamine on üks kummaline tegevus. Nii kui hakata pikemalt mõtlema, miks me teeme ühte või teist, siis juhtub midagi hirmsat. Me hakkame mõtlema selle peale, mida me veel oleks võinud teha. Noh, see on nagu laps, kes satub poodi ja kellel lubatakse valida üks maiustus. Ta on hirmus õnnetu, kui ta ei saa endale lubada kolme-nelja-viit maiustust, mis siis, et pärast seda toimub kiire ja taandumatu allergiahoog, mis levib lõualuusse näiteks, hammastesse näiteks.

Seepärast ongi hirmus raske olla ratsionaalne. Iga otsusega peaks kaasas käima suur pateetiline hingepuhang, et kõik on hästi, kõik on ilusti, kõik on nii nagu peab. Tegelikult ei ole asjad kunagi päris nii nagu nad peavad. Asju tuleb suunata, muuta. Minul on endiselt hirm olla protestija rollis.

Minu meelest tuleks meil üha rohkem oma rolli ja oma olulisust ise mõtestada. Ise sõnastada. Ise nimetada. Selgroolüli teha nii teravaks ja täpseks, et isegi väike palk ei morjenda. Halb ja asjatundmatu suhtumine meisse morjendab aga küll. Olgu see kirjanikuamet, mida me peame, või müüjannaamet, mida mina pean. Tahaks, et inimesed tuleks oma mullidest välja, laskuks aegajalt teiste inimeste mullidesse. Mõtestaks ennast läbi teise inimese. Kontekstistaks oma vajadusi, kontekstistaks omaenda rolli ka teiste inimeste seas.

Et teistest pukkidest ka vaadataks omaenda probleemidele pääle. Olgu see tööandja-jant või siis töövõtja-jant, olgu see poliitikukamm või veel mõni muu kamm. Vahel on tunne, et keegi ei oska näha teise inimese probleemi. Ja seetõttu ei oska ka enda probleeme lahendada. Küsida endalt teravaid ja täpseid küsimusi. Asjadest tuleb rääkida - aga terviklikumalt, kui me seda praegu teeme. Praegu on tegu alati pooliku te lahendustega. Räägitakse madalatest palkadest, aga ei räägita, kui raske on neidki palku maksta. Või vastupidi räägitakse lisandväärtusest, aga ei räägita, kuidas inimesed võiks elada just selle pisku eest, mida selle lisandväärtuse eest makstakse.

Kuidas? 

See vat ongi kõige suurem probleem. 


Mina loodan kogu aeg, et tekib lõpuks selline võimalus, kus inimesed päriselt ka mõtestavad oma tegusid. Ja ei nad ei ole banaalselt õnnelikud, nagu oleks neil selja taga püstol või mõni muu objekt, mis ei lase neil olla õnnetu. Vaid nad teavad, mis nad teevad ja nad teavad, et nad on omaenda valikute-otsuste peremehed, mitte ei igatse ainult nätsu vaid ka mõtet omaenda elule.

Ja jah, mina usun, et inimene ei saa olla AINULT õnnelik. Kuigi enamus inimesi, kes mind tunnevad, peavad mind paadunud optimistiks.

Mahamüüja ja püsija

Mahamüümise seadused ja püsimise seadused. Kõik on alati pisut mitmetahuline ja valulik. Kõik. Ka meie inimeseksolemise pidevus, millesse kinni jääda. Mind ei ole kasvatatud inimesi lollideks sõimama, kui ma ei tea, mis tunne on nende olukorras olla. Ahneks ja lolliks aga siis, kui ma olen nii endast väljas, et ma ei saa aru, miks minuga ja minu sõpradega nii tehakse, nagu tehakse. Kirjanik olla ongi juba seetõttu hullumeelne, et sa valitsed maailma, kus kõikidel on omamoodi õigus. Minu maailmas on.

Mina? Kas mina olen sinu meelest kirjanik? No ei ole ju. Mina olen kõigest tsikk. Ei näe ega kuule, ei mõista ega haista alati seda, mis on. Aga ma tean, et kui midagi on viltu, tuleb sellest rääkida, kirjutada, mõelda, kirjutada ja veel midagi. Sealt kuskilt tuleb lahendus. Võib-olla ka selline stiilne lahendus, mis rahuldab rohkem rahvast, kui ma harjunud olen, et rahuldaks.

Kuidas elada? See on väga hea küsimus. Kuidas ellu jääda? No sellele me teame kõik mingit vastust. Mida elu tähendab? Minu jaoks tähendab see ikkagi oma tegevuse mõtestamist - igal uuel sammul. Teadmist, et väga sageli võib see tuua tugevaid vastuväiteid väljastpoolt, et sa ei ole ei oma tegevuse oskaja ega ka üldse mitte mõistlik inimene. Ja see on väline tagasiside või vägivald - oleneb, mismoodi ma seda tunnetan.

Ükskõik, mis tööd inimene ka ei teeks, olgu see tõlkija, kirjanik, raamatupoemüüja, kõige tavalisem kojamees, kassapidaja Rimi letis, programmide looja Directos - esimene ja kõige elementaarsem omadus, mis igal inimesel, kes suundub tööle või sellekaudu minu meelest ka ühiskonda - on mõtestada oma töö tähtsust. Ja, jah minu peas käib see läbi küsimise, et kas ma saaks endale talvesaapaid lubada, kui mul on neid päriselt tarvis on.