Mahamüümise seadused ja püsimise seadused. Kõik on alati pisut mitmetahuline ja valulik. Kõik. Ka meie inimeseksolemise pidevus, millesse kinni jääda. Mind ei ole kasvatatud inimesi lollideks sõimama, kui ma ei tea, mis tunne on nende olukorras olla. Ahneks ja lolliks aga siis, kui ma olen nii endast väljas, et ma ei saa aru, miks minuga ja minu sõpradega nii tehakse, nagu tehakse. Kirjanik olla ongi juba seetõttu hullumeelne, et sa valitsed maailma, kus kõikidel on omamoodi õigus. Minu maailmas on.
Mina? Kas mina olen sinu meelest kirjanik? No ei ole ju. Mina olen kõigest tsikk. Ei näe ega kuule, ei mõista ega haista alati seda, mis on. Aga ma tean, et kui midagi on viltu, tuleb sellest rääkida, kirjutada, mõelda, kirjutada ja veel midagi. Sealt kuskilt tuleb lahendus. Võib-olla ka selline stiilne lahendus, mis rahuldab rohkem rahvast, kui ma harjunud olen, et rahuldaks.
Kuidas elada? See on väga hea küsimus. Kuidas ellu jääda? No sellele me teame kõik mingit vastust. Mida elu tähendab? Minu jaoks tähendab see ikkagi oma tegevuse mõtestamist - igal uuel sammul. Teadmist, et väga sageli võib see tuua tugevaid vastuväiteid väljastpoolt, et sa ei ole ei oma tegevuse oskaja ega ka üldse mitte mõistlik inimene. Ja see on väline tagasiside või vägivald - oleneb, mismoodi ma seda tunnetan.
Ükskõik, mis tööd inimene ka ei teeks, olgu see tõlkija, kirjanik, raamatupoemüüja, kõige tavalisem kojamees, kassapidaja Rimi letis, programmide looja Directos - esimene ja kõige elementaarsem omadus, mis igal inimesel, kes suundub tööle või sellekaudu minu meelest ka ühiskonda - on mõtestada oma töö tähtsust. Ja, jah minu peas käib see läbi küsimise, et kas ma saaks endale talvesaapaid lubada, kui mul on neid päriselt tarvis on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar