Asjade mõtestamine on üks kummaline tegevus. Nii kui hakata pikemalt mõtlema, miks me teeme ühte või teist, siis juhtub midagi hirmsat. Me hakkame mõtlema selle peale, mida me veel oleks võinud teha. Noh, see on nagu laps, kes satub poodi ja kellel lubatakse valida üks maiustus. Ta on hirmus õnnetu, kui ta ei saa endale lubada kolme-nelja-viit maiustust, mis siis, et pärast seda toimub kiire ja taandumatu allergiahoog, mis levib lõualuusse näiteks, hammastesse näiteks.
Seepärast ongi hirmus raske olla ratsionaalne. Iga otsusega peaks kaasas käima suur pateetiline hingepuhang, et kõik on hästi, kõik on ilusti, kõik on nii nagu peab. Tegelikult ei ole asjad kunagi päris nii nagu nad peavad. Asju tuleb suunata, muuta. Minul on endiselt hirm olla protestija rollis.
Minu meelest tuleks meil üha rohkem oma rolli ja oma olulisust ise mõtestada. Ise sõnastada. Ise nimetada. Selgroolüli teha nii teravaks ja täpseks, et isegi väike palk ei morjenda. Halb ja asjatundmatu suhtumine meisse morjendab aga küll. Olgu see kirjanikuamet, mida me peame, või müüjannaamet, mida mina pean. Tahaks, et inimesed tuleks oma mullidest välja, laskuks aegajalt teiste inimeste mullidesse. Mõtestaks ennast läbi teise inimese. Kontekstistaks oma vajadusi, kontekstistaks omaenda rolli ka teiste inimeste seas.
Et teistest pukkidest ka vaadataks omaenda probleemidele pääle. Olgu see tööandja-jant või siis töövõtja-jant, olgu see poliitikukamm või veel mõni muu kamm. Vahel on tunne, et keegi ei oska näha teise inimese probleemi. Ja seetõttu ei oska ka enda probleeme lahendada. Küsida endalt teravaid ja täpseid küsimusi. Asjadest tuleb rääkida - aga terviklikumalt, kui me seda praegu teeme. Praegu on tegu alati pooliku te lahendustega. Räägitakse madalatest palkadest, aga ei räägita, kui raske on neidki palku maksta. Või vastupidi räägitakse lisandväärtusest, aga ei räägita, kuidas inimesed võiks elada just selle pisku eest, mida selle lisandväärtuse eest makstakse.
Kuidas?
See vat ongi kõige suurem probleem.
Mina loodan kogu aeg, et tekib lõpuks selline võimalus, kus inimesed päriselt ka mõtestavad oma tegusid. Ja ei nad ei ole banaalselt õnnelikud, nagu oleks neil selja taga püstol või mõni muu objekt, mis ei lase neil olla õnnetu. Vaid nad teavad, mis nad teevad ja nad teavad, et nad on omaenda valikute-otsuste peremehed, mitte ei igatse ainult nätsu vaid ka mõtet omaenda elule.
Ja jah, mina usun, et inimene ei saa olla AINULT õnnelik. Kuigi enamus inimesi, kes mind tunnevad, peavad mind paadunud optimistiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar