Isiklik elu ka

Niih. Pärast seda va luulejama tahaks kirjutada oma elust jälle. Sellest, kuidas ma oma uusi prille kätte pole ikka veel saanud. Kuu aega on möödas ja. Kurb lugu eksole. Tundub, et kogu see hajameelsete ja lollide inimeste värk hakkab välja lööma. A noh pole midagi teha. Pime Katrina vallutab maailma või oli see vastupidi pime maailm vallutab Katrina.

Luule kui erinevate eluvõimaluste hääleandja

Tõenäoliselt lööb minus välja padudemokraat ja erinevate häälte ja keelte otsija - Katrina Helstein, kui ma räägin just Sveta Grigorjevast ja Liina Tammistest. Noh, ütleme rohkem ikka Liinast. Demokraatlikkus seisnebki hääle otsimises või häälte otsimises. Ja mitte valimiste mõttes. Igal inimesel on oma keel, milles rääkida. Jaa. Igal inimesel on selleks omad vahendid, et ennast maksma panna. Luule puhul tähendab see ikkagi just nende valikute tegemist, mis on omaendaks olemise sõnastus, mis ei ole üldse mitte lihtne. Olla tibi või olla venelannast tsikk või olla kasvõi Katrina Helstein.
Nii tibi kui venelanna on mõlemad eesti kirjandusmaastikul perifeersed nähtused. Okei. On mingi Kadri Kõusaar või siis veel mingi Kertu Rakke, aga kes või mis selle kõige või nende kõigi taga tegelikult on, me ei tea. Mina loodan kogu aeg, et tuleb ka rullnokkade kirjandus. Lihtsalt loodan, et keegi julgeb neile oma hääle ja oma empiirilise autorimina anda. Kõige naljakam luulediskussiooni juures on see, et kõik kardavad, et luule muutubki nüüd selliseks nagu Liina või Sveta selle teinud on. No ei muutu ta ikka niipea. Kristiina Viin saab ikka kirjutada nagu Kristiina Viin ja keegi ei keela Joanna Ellmanil või Robert Kurvitzal või jumal teab veel kellel kirjutada nii, nagu ta kirjutab. Hääle andmine tähendab keele andmist, tähendab võimu andmist ja see ongi ilmselt see, mis kõige rohkem praegusel momendil inimesi häirib.
Jaanus Adamson kirjutab minu diskussiooni tekitanud luulearvamuse alla:
pekske
enter
tain
menti
Muud nagunii ei saa ju teha ja muud ei tehtagi. Minu meelest herr Kunnus ja herr Kivisildnik tegelevad moraalikirjandusega, millest mina isiklikult olen sama kaugel, kui Päike on Maast. Vahel on tore sooja saada inimeste teadmisest, mis on õige ja hea, enamasti tagane minust moraal ja pedagoogika. Ja Liina on entertainment. Ta on seda päriselus inimesena ka. Ta on kõike, mida üks mees ihaldaks ja enamasti nad ihaldavadki kõike ja veel enamat. Samas kõike seda iseloomustab äärmine ebakindlus, hirm mitte meeldida. Seepärast läks ta ka väga kaitsvaks oma tekstide suhtes. Jah, Liina kirjutab endast, kirjutab nagu padukurat. Kirjutab nagu eesti kirjanduse perifeerne beib, enfant terrible, ehkki viimast on tal ikkagi suhteliselt raske olla. Tekstid ei ole piisavalt kaalukad, nad ei otsi filosoofilisemat pilti. Liina kirjutab nagu reklaamplakatilt maha astunud ideaalnaine. Kirjutab, nii et seest läheb sassi ja kirjavahemärkidel ja pikkadel keerulistel lausetel pole muud kohta, kui ainult üks igavene enterdus, igavene luuleridadeks muutumine. Kirjutab. Ja ma ei ütle, et see nüüd kõigile meeldima peaks.
Liina kirjutab umbes samamoodi, nagu ta elab. Kiiresti, naljakalt, pisut pealiskaudselt. Sest ta hääl on selline. Ta luulemina ja tõenäoliselt ka tema pärismina on sellised. Mäletate kõik rääkisid uussiirusest. Liina ongi siiralt selline, nagu ta kirjutab. Teisiti ta ei saaks kirjutada. Marshall McLuhanit parafraseerides: tehnika teeb sõnumit. Feisbukk teeb Liinat. Mitte vastupidi. Ja selles on midagi hirmsat, banaalset, õudset, võib-olla isegi dramaatilist. Selles pole viiteid eesti kirjanduse klassikale, kui siis ainult mõned ja needki noh, ütleme otse, marieunderlikud vaid seetõttu, et neis on tolle Siuruaegset seksi sisse kribatud. Liina on. Nii nagu Katrina ka on. Ja jah, Liina ei ole nii nagu need teised, kes Tartus on. Mitte nii nagu need teised, kes loevad Bartol la Mejori või käivad Kiwa kunstinäitustel. Mitte niimoodi.
Ma usun, et Liina on vaja just sellisel kujul, nagu ta on. Kauaks ta jääb, on eraldi küsimus. See sõltub väga paljudest asjaoludest. Ka sellest, kuidas ma talle enesekindluse tagasi annan. Või teeb viimast Karl-Martin Sinijärv. Kas on üldse vaja? Minu jaoks on vaja, sest terve eesti kirjandus ei saa koosneda ainult ülekodeeritud tekstidest, mis pidevalt viitavad millelegi muule kui tavaelu lugeja tähenduses. Ja samas ei saa eesti kirjandus olla häälteta, mis tulevad mujalt.
Aga mina olen mina. Mina töötan raamatupoes, mina pole koolis õpetaja. Mina võtan iga inimest, kes üle mu ukseläve astub sellisena nagu ta on, aga ma paigutan ta õigesse kohta riiulite vahele. Ilmselt tuleb nii Aare Pilvel kui ka kogu muul kirjandusteaduskupatusel Liina nüüd ära paigutada. Et kas riiul maad ja rahvad või riiul eesti popmuusika või hoopistükkis lauamängud.
Mõned nähtused lihtsalt tulevad perifeeriast rohkem nähtavale, sest mis seal salata, Katrina jaoks on luule keskit muud, kui ainult traditsioonide kandja. Minu jaoks on see ikkagi hääle kandja ja andja. Selles osas võrdlen nii Liinat kui ka Svetat Kaur Riismaa esimese luulekoguga. Jah, Kauril on palju rohkem sõnu ja palju rohkem viiteid ja palju rohkem tausta nii kirjanduslikus kui ka elulises plaanis. Aga sel kõigel pole praegu tähtsust. Riismaa on muutunud pärast kaht aastat luule kirjutamist üha sõnakesksemaks ja seekaudu enesekesksemaks, ta on otsinud sõnades ennast taga. Samas, kui just tema luule andis edasi erinevaid rolle, erinevaid tegelasi, erinevaid maailma võimalusi.
Luule võiks meid teha empaatiavõimelisemaks, tähelepanelikumaks, mõistlikumaks. Kui me aga laseme luulel rääkida ainult ühes keeles, siis maksab see meile varem või hiljem väga kätte.
Svetast mõni teine kord ja tema luuletehnikast ka, mis muide sarnaneb üsnagi Liina luulega, aga siiski see pole see.

eilsest

Niisiis
me ikkagi jõime ennast Liinaga kõrvuni täis
3 veini kahe üsna õblukese naise peale
võivad mõjuda nii

et oled kõrvuni
täis

veini

ja kukkusime Kunnust-Rohelendu vaatama.
tegelikult oli täitsa tore

hommik lõppes
sealsamas tänaval
aint Kauri juures

ja nii oligi
jalad lae poole
ja nii edasi


*
midagi kogu selle rappimise peale tuleb - aeg, elu, maha rahutama ja meelt lahutama ja mida kõike veel.

Luuletusi iseenesest mõista on liiga palju

*
heaken küll
me räägime
valgetest tubadest
teades ainult seda
mis oli
olles umbusklikud
uue tuleku ees

nevermind the 
battlefield
you are the 
battlefield

ja sa oledki

*
usuga on niimoodi et
mu sõber
räägib
kõigile, et ta armastab mind
ja mina
häbenen
teda oma häbemekarvade
põhja

valetab
räägib tõtt
valetab

tegelikult pole vahet
nagunii
tuleb armastada
mis ka ei juhtuks
koosolemist

aega on
kõigile
vähe antud

*
ema
kassa oled kunagi mõelnud
seal pilve peal
mis tunne on mul
isa vaadata
tema saamatust
tema võidukäike
tema paanilist hirmu
et ta on sind alt
vedanud

ja minu paanilist hirmu
et ta võib-olla
armastab mind rohkem
kui sind

*
tõde on kuskil
vahepeal

ja absoluutselt
kõigil
on ta jalus

*
mu armas
sa rabad mu
jälle endasse

sinuga saan ma
kõigeks selleks
mis üks naine
olla võiks

pühak
mu kallis

pole ma kunagi olnud

alati väike
alati vihane
alati

seal
kus kohtuvad
vari ja valgus

alati pisut
üle
mõlemast

mu ema küsis
kas ta tohib
mul sündida lasta

nemad ütlesid
ei

mina ütlesin
jaa

keda ta kuulas?

mind
valgust ja varju

Vihased naised ja luulemaitsed

Tõttöelda olen üsna šokeeritud sellest Liina-Sveta luule tembeldamisest mitteluuleks. See on teine. See on teistmoodi, see mängib kõigega, mis on, ja ma ei ütleks, et püha. Pigem on kritiseerijad enda arust püha viha täis, tegelikult, noh, ütleme päris ausalt, mida kuradit me oskame tegelikult teada meid ümbritsevast reaalsusest enne kui keegi ei võta seda sõnaliselt alasti? Sittagi. Ausalt. Me elame oma kenades mõttemallides ja mugavustsoonides ja nunnudes hommikutes, kus mees teeb ideaalset kohvi, ja naine on ideaalselt ilus ja roosas hommikumantlis näiteks. Mitte midagi me ei tea enne, kui me pole olnud seal, kus on Sveta või Liina või veel mõni vihane mees-naine.

A see mis selles vestluses-asjas-luulekriitikas-vingumises feisbukis välja tuli, on see, mis mind kõige rohkem mõtlema on pannud: jahp, mulle ei meeldi noorsand Lauri Tedre esikluulekogu "Mullikile", sest kompa on nõrk, isegi põhiteemat, armastust pole korralikult välja arendatud, väheke on topitud sisse sotsiaalkriitikat, nagu taevas teab kust tulnud välku. Ja, jah, ma ei armasta armastusluulet, see on igav. Seepärast ma enamasti ei armasta ka Kauri luulet. Kui sisse pole poogitud mõni tore ja hämmastav lugu, siis ei saa me ju rääkida millestki, mis Katrinat erutab. Kusjuures Maarja Pärtna oli minuga täiesti vastupidisel arvamisel. Tedre "Mullikile" oli tema meelest hää, nagu ka Rooste meelest oli see hää. Maarja meelest üks ilusamaid debüüdikaid sel aastal, veenvamaid. Ja vat siit lähebki väheke erinevaks see maitse.

Minu eksalteeritud uue järele ihkav ja samas ka vägagi minu kaasaega armastav luulelugejalik pilk tabab ühte, Mihkel Kunnust tavaliselt hoopis teine iha. Ja vihane olen ma sellegipoolest, et kõik luulet mitteluuleks tembeldavad. Toomas Liiv mu kõige suurem kuningas, mu akadeemiline isa ja Piret Viires, mu akadeemiline ema peaks teadma mõlemad, mis on hää. Mind nad ju õpetasid. A noh, mina olen mina. Loomulikult võin ma rumalasti asjast aru saada.

(ja endas kahtlen ma tihti, intuitsioon on mul hea, seda on Piret mulle öelnud)

Ja Liina kaanetüdruku mängu, mis näitab meie aega, armastan ma sama palju, kui vihast Svetat. Andra Jõgis tuleb lihtsalt läbi lugeda, et öelda, mis ma temast arvata võiks. Vihased naised nad kõik. Tundub mulle.

Ja ma lihtsalt pean Liinat tsiteerima:

Liina Tammiste

ostsin täna
ema
mahitusel

"Kroonika" 
slash
"Nädala"

sest

seal
olevat

esmaspäeva
ja
ETV2 juures
kirjas

et

"Jüri Üdi klubi"
saates
rapitaks'

S.Grigorjeva ja A.Jõgise

kõrval
ka

mind

st.
mu luulet

kui

n o o r e
n a i s e
o m a.

/wow/

ja siis
hakkasingi
saatetutvustust
lugema:

"...
millest
ja
miks
n o o r e d
naised
kirjutavad
ning
luuletavad?"

hmm

a
mult pole ju
keegi
küsinudki

et

millest
ja
miks

and so

herr Mihkel Kunnus

sa
võinuks
ometigi

eks

sest
vastanuks:
ma:

edevusest

ja

materiaalselt
rikastumiseks

ehk

awesome

4X4 džiibi
soetamiseks

She is better dressed

Kingad
luuletused
õhtused ja hommikused tunded
ajalugu
lugude aeg
hingematmiseni ära unustatud raev

vihane mees, kelle ees mingit süsteemi korrastada, läita, aega täita, hoida, hoiatada, meie, kes me ei suuda seletada ja kui suudaksime, tuleks ta ikka advokaadiga oma ostude raha tagasi nõudma, nagu meie oleks süüdi selles, et ta ostis endale asju, mida ta ei vajanud

meie sundisime

võib-olla tõesti

she is better dressed, nagu Maike Lond ütles oma etenduses

vihased kommentaarid Liina all nõuavad oma kohta, mõtlevad, et tema on kohatu, koos Sveta Grigorjevaga

võib-olla ongi
näeb
kuuleb
katsub
loob

hakkab kraanaks, nagu ühes luuletuses
ilma võrksukkadeta

Minu lood

Need ahastused ajasid teda kohati naerma. Just nimelt need ahastused, kus ta sai aru, et tal tegelikult ei olnud siin maailmas midagi valida. Oli inimene, kellest ta pidi hoolima tahes tahtmata. Ta võis mõelda, et äkki tuleb keegi ilusam, parem, kergemini armastatav kuskilt teisest uksest sisse. A ei tulnud. Tuli tema. Õlgblondide juuste, ebakindlate ja ometi teiste inimeste jaoks ülimalt enesekindlate poosidega mees, poiss, laps, kelleks iganes ta toda ei nimetanud.

No, miks, miks ta seisis keset linna ja külmetas. No miks, miks ta ei teadnud, kuhu minna ja kuidas olla. No, miks, miks ta ahastas, sest ta tahtis lihtsalt kallistust saada, muudmidagi. No, miks.

Hea meelega oleks ta seesuguse tunde pärast pisut nooremana mõne auto peale porikäntsakaga I hate you maalinud, ta teadis, et ta ei vihka, aga ta vihkas seda tunnet, mis teda tema külge tõmbas, tema lähedusest sõltuvaks tegi. Miks? Ta ju ei oska. Ta ei tule ju endagagi toime, rääkimata siin veel ühest sellisest, õigluse, ilu ja headuse eest võitlejast, kes oma nina igale poole topib. Jah, Liisa oli ahastuses.

Pluss veel see lollakas armukadedus. No kellele kurat seda vaja on kõikide pisikeste vastikute lisanüanssidega. Jah, inimene on täpselt nii haige, kui haigelt ta suudab välja mõelda oma armastatu lisategevused, kui nad koos ei ole. Jah, ja Liisa vihkas ennast sellepärast samamoodi, nagu ta vihkas seda paitamis- ja kallistamisvajadust, mis levis üle ta terve kere. Ei, mitte mingisugust empaatiat. Ta lõi teda alati, kui Liisa ajju jõudis teadmine, et ta hoolib temast palju rohkem, kui mugav on.

*
"Armastada ei saa poolikult."
"Ei saa jah, sa kas armastad või ei. A armund olemine on midagi muud, see on nagu hullus, hommikul ärkad üles ja korraga ei tunne seda inimest, keda peaksid armastama enda kõrval äragi. Ta on kõike muud, kui kõige armsam. Ta käitumine ei vasta sellistele ja sellistele nõudmistele, ta ei kanna selliseid ja selliseid riideid, ta ei ole üldse selline, nagu sulle vaja on, aga ta on seal, sinu kõrval, sinu voodis, sinu elus. Te ei kannata teineteist silmaotsaski, te olete väsinud korrutamast, kuidas te vihkate, kui ta ei tee asju nii, nagu teile meeldiks, ja tema kordab kõiki neid asju, mis teda teie juures häirivad, te ei talu teineteist, a te olete koos. Teil on see ühine voodi, ühine elu, ühine põksuv süda, teil on isegi seks. A armumist enam ei ole. Armastust? Armastus tuleb aeglaselt, ta tuleb, et jääda, tuleb, sest sa ei oska ilma temata olla. Ja sa ei oska olla kõigeta, mis ta on sinu kõrval. Mõndasid asju sa ei talu, sest sa oled liiga teistmoodi, a mõndasid asju sa lausa jumaldad, sest ta on nii mõnusalt teistmoodi ja nii mõnusalt sedamoodi, et sinu kõrval olla. Ta teab."