Tõenäoliselt lööb minus välja padudemokraat ja erinevate häälte ja keelte otsija - Katrina Helstein, kui ma räägin just Sveta Grigorjevast ja Liina Tammistest. Noh, ütleme rohkem ikka Liinast. Demokraatlikkus seisnebki hääle otsimises või häälte otsimises. Ja mitte valimiste mõttes. Igal inimesel on oma keel, milles rääkida. Jaa. Igal inimesel on selleks omad vahendid, et ennast maksma panna. Luule puhul tähendab see ikkagi just nende valikute tegemist, mis on omaendaks olemise sõnastus, mis ei ole üldse mitte lihtne. Olla tibi või olla venelannast tsikk või olla kasvõi Katrina Helstein.
Nii tibi kui venelanna on mõlemad eesti kirjandusmaastikul perifeersed nähtused. Okei. On mingi Kadri Kõusaar või siis veel mingi Kertu Rakke, aga kes või mis selle kõige või nende kõigi taga tegelikult on, me ei tea. Mina loodan kogu aeg, et tuleb ka rullnokkade kirjandus. Lihtsalt loodan, et keegi julgeb neile oma hääle ja oma empiirilise autorimina anda. Kõige naljakam luulediskussiooni juures on see, et kõik kardavad, et luule muutubki nüüd selliseks nagu Liina või Sveta selle teinud on. No ei muutu ta ikka niipea. Kristiina Viin saab ikka kirjutada nagu Kristiina Viin ja keegi ei keela Joanna Ellmanil või Robert Kurvitzal või jumal teab veel kellel kirjutada nii, nagu ta kirjutab. Hääle andmine tähendab keele andmist, tähendab võimu andmist ja see ongi ilmselt see, mis kõige rohkem praegusel momendil inimesi häirib.
Jaanus Adamson kirjutab minu diskussiooni tekitanud luulearvamuse alla:
pekske
enter
tain
menti
Muud nagunii ei saa ju teha ja muud ei tehtagi. Minu meelest herr Kunnus ja herr Kivisildnik tegelevad moraalikirjandusega, millest mina isiklikult olen sama kaugel, kui Päike on Maast. Vahel on tore sooja saada inimeste teadmisest, mis on õige ja hea, enamasti tagane minust moraal ja pedagoogika. Ja Liina on entertainment. Ta on seda päriselus inimesena ka. Ta on kõike, mida üks mees ihaldaks ja enamasti nad ihaldavadki kõike ja veel enamat. Samas kõike seda iseloomustab äärmine ebakindlus, hirm mitte meeldida. Seepärast läks ta ka väga kaitsvaks oma tekstide suhtes. Jah, Liina kirjutab endast, kirjutab nagu padukurat. Kirjutab nagu eesti kirjanduse perifeerne beib, enfant terrible, ehkki viimast on tal ikkagi suhteliselt raske olla. Tekstid ei ole piisavalt kaalukad, nad ei otsi filosoofilisemat pilti. Liina kirjutab nagu reklaamplakatilt maha astunud ideaalnaine. Kirjutab, nii et seest läheb sassi ja kirjavahemärkidel ja pikkadel keerulistel lausetel pole muud kohta, kui ainult üks igavene enterdus, igavene luuleridadeks muutumine. Kirjutab. Ja ma ei ütle, et see nüüd kõigile meeldima peaks.
Liina kirjutab umbes samamoodi, nagu ta elab. Kiiresti, naljakalt, pisut pealiskaudselt. Sest ta hääl on selline. Ta luulemina ja tõenäoliselt ka tema pärismina on sellised. Mäletate kõik rääkisid uussiirusest. Liina ongi siiralt selline, nagu ta kirjutab. Teisiti ta ei saaks kirjutada. Marshall McLuhanit parafraseerides: tehnika teeb sõnumit. Feisbukk teeb Liinat. Mitte vastupidi. Ja selles on midagi hirmsat, banaalset, õudset, võib-olla isegi dramaatilist. Selles pole viiteid eesti kirjanduse klassikale, kui siis ainult mõned ja needki noh, ütleme otse, marieunderlikud vaid seetõttu, et neis on tolle Siuruaegset seksi sisse kribatud. Liina on. Nii nagu Katrina ka on. Ja jah, Liina ei ole nii nagu need teised, kes Tartus on. Mitte nii nagu need teised, kes loevad Bartol la Mejori või käivad Kiwa kunstinäitustel. Mitte niimoodi.
Ma usun, et Liina on vaja just sellisel kujul, nagu ta on. Kauaks ta jääb, on eraldi küsimus. See sõltub väga paljudest asjaoludest. Ka sellest, kuidas ma talle enesekindluse tagasi annan. Või teeb viimast Karl-Martin Sinijärv. Kas on üldse vaja? Minu jaoks on vaja, sest terve eesti kirjandus ei saa koosneda ainult ülekodeeritud tekstidest, mis pidevalt viitavad millelegi muule kui tavaelu lugeja tähenduses. Ja samas ei saa eesti kirjandus olla häälteta, mis tulevad mujalt.
Aga mina olen mina. Mina töötan raamatupoes, mina pole koolis õpetaja. Mina võtan iga inimest, kes üle mu ukseläve astub sellisena nagu ta on, aga ma paigutan ta õigesse kohta riiulite vahele. Ilmselt tuleb nii Aare Pilvel kui ka kogu muul kirjandusteaduskupatusel Liina nüüd ära paigutada. Et kas riiul maad ja rahvad või riiul eesti popmuusika või hoopistükkis lauamängud.
Mõned nähtused lihtsalt tulevad perifeeriast rohkem nähtavale, sest mis seal salata, Katrina jaoks on luule keskit muud, kui ainult traditsioonide kandja. Minu jaoks on see ikkagi hääle kandja ja andja. Selles osas võrdlen nii Liinat kui ka Svetat Kaur Riismaa esimese luulekoguga. Jah, Kauril on palju rohkem sõnu ja palju rohkem viiteid ja palju rohkem tausta nii kirjanduslikus kui ka elulises plaanis. Aga sel kõigel pole praegu tähtsust. Riismaa on muutunud pärast kaht aastat luule kirjutamist üha sõnakesksemaks ja seekaudu enesekesksemaks, ta on otsinud sõnades ennast taga. Samas, kui just tema luule andis edasi erinevaid rolle, erinevaid tegelasi, erinevaid maailma võimalusi.
Luule võiks meid teha empaatiavõimelisemaks, tähelepanelikumaks, mõistlikumaks. Kui me aga laseme luulel rääkida ainult ühes keeles, siis maksab see meile varem või hiljem väga kätte.
Svetast mõni teine kord ja tema luuletehnikast ka, mis muide sarnaneb üsnagi Liina luulega, aga siiski see pole see.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar