Need ahastused ajasid teda kohati naerma. Just nimelt need ahastused, kus ta sai aru, et tal tegelikult ei olnud siin maailmas midagi valida. Oli inimene, kellest ta pidi hoolima tahes tahtmata. Ta võis mõelda, et äkki tuleb keegi ilusam, parem, kergemini armastatav kuskilt teisest uksest sisse. A ei tulnud. Tuli tema. Õlgblondide juuste, ebakindlate ja ometi teiste inimeste jaoks ülimalt enesekindlate poosidega mees, poiss, laps, kelleks iganes ta toda ei nimetanud.
No, miks, miks ta seisis keset linna ja külmetas. No miks, miks ta ei teadnud, kuhu minna ja kuidas olla. No, miks, miks ta ahastas, sest ta tahtis lihtsalt kallistust saada, muudmidagi. No, miks.
Hea meelega oleks ta seesuguse tunde pärast pisut nooremana mõne auto peale porikäntsakaga I hate you maalinud, ta teadis, et ta ei vihka, aga ta vihkas seda tunnet, mis teda tema külge tõmbas, tema lähedusest sõltuvaks tegi. Miks? Ta ju ei oska. Ta ei tule ju endagagi toime, rääkimata siin veel ühest sellisest, õigluse, ilu ja headuse eest võitlejast, kes oma nina igale poole topib. Jah, Liisa oli ahastuses.
Pluss veel see lollakas armukadedus. No kellele kurat seda vaja on kõikide pisikeste vastikute lisanüanssidega. Jah, inimene on täpselt nii haige, kui haigelt ta suudab välja mõelda oma armastatu lisategevused, kui nad koos ei ole. Jah, ja Liisa vihkas ennast sellepärast samamoodi, nagu ta vihkas seda paitamis- ja kallistamisvajadust, mis levis üle ta terve kere. Ei, mitte mingisugust empaatiat. Ta lõi teda alati, kui Liisa ajju jõudis teadmine, et ta hoolib temast palju rohkem, kui mugav on.
*
"Armastada ei saa poolikult."
"Ei saa jah, sa kas armastad või ei. A armund olemine on midagi muud, see on nagu hullus, hommikul ärkad üles ja korraga ei tunne seda inimest, keda peaksid armastama enda kõrval äragi. Ta on kõike muud, kui kõige armsam. Ta käitumine ei vasta sellistele ja sellistele nõudmistele, ta ei kanna selliseid ja selliseid riideid, ta ei ole üldse selline, nagu sulle vaja on, aga ta on seal, sinu kõrval, sinu voodis, sinu elus. Te ei kannata teineteist silmaotsaski, te olete väsinud korrutamast, kuidas te vihkate, kui ta ei tee asju nii, nagu teile meeldiks, ja tema kordab kõiki neid asju, mis teda teie juures häirivad, te ei talu teineteist, a te olete koos. Teil on see ühine voodi, ühine elu, ühine põksuv süda, teil on isegi seks. A armumist enam ei ole. Armastust? Armastus tuleb aeglaselt, ta tuleb, et jääda, tuleb, sest sa ei oska ilma temata olla. Ja sa ei oska olla kõigeta, mis ta on sinu kõrval. Mõndasid asju sa ei talu, sest sa oled liiga teistmoodi, a mõndasid asju sa lausa jumaldad, sest ta on nii mõnusalt teistmoodi ja nii mõnusalt sedamoodi, et sinu kõrval olla. Ta teab."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar