29 aprill 2015

Teletornipäike ja muud lood

MEELEOLUETENDUS - "Short Stories" (need minu isiklikud)
Seal ma siis, ekskursioonibussis, istusin ja jaurasin - ikka Hermesest ja Apollonist ja - pärast ülivinget Teletorni sõitu, täiesti kooliaegne ekskursiooni tunne tekkis, kui meid No99 teatri ees bussi peale võeti. Ja Teletornis, kui Henri Hütt ja Üüve-Lydia Toompere kuidagi niigi nõrgas olekus ehk kõrgusekartuses minu vabaduse peale mõtlema panid, tead täitsa sürr oli, võib-olla tegi asja veel sürrimaks Ago, keda ma ei ole näinud teabmisajast, kes teatas, et ma peaks Vat-teatris balleti vaatama minema, et ta ka tantsib ja treenib kogu aeg, et seal hakkama saada, et 19. mail on esietendus, et Aadam ja Eeva, või midagi, aga keda tema seal tantsib, ma ikka kujutan ette et seda va ülitarka madu, sest Ago lihtsalt on selline - ülitark madu. Täitsa napakas oli istuda prantslannaga kõrvuti ja rääkida talle eesti keele ajaloost. Tema meelest oli naljakas, et me räägime: aeg on käes (käe sees) ja ilus ka, lausa luuleline. Ja tore oli, kui pärast seda noormees bussisõidul tagasi ulatas mulle lonksu brändit ja kuulas mu jauramist vihmast ja Persephonest ja Hadesest ja Demeterist. Miskipärast tahtsin ma vabaduseetendusele järgnevatel hetkedel rääkida müütidest. Nagu oleks vabadus kah üks suur lõpetamata ja alustamata müüt. Ja poiss rääkis mulle sellest, kuidas ta joonistab ja et seda tehes on ta vaba. Või õigemini on ta enda vabaks joonistanud. 


Ahjaa, siuhke päike uinus täna Teletornis. 

Ei saa ikka Shamyst üle

Natuke Shamyt. Jaa.

28 aprill 2015

Pajula majanduslikust-poliitilisest - khuul

Hra Pajula raamat meeldib mulle kohutavalt. See, kuidas ta suudab panna kokku majandusliku käitumise ja näiteks Augustinuse või Jeesus Kristuse või Odini või Victoria-ajastust ülivaimustuses Thatcheri - see on üks hämmastavamaid imetegusid üldse. Ainus, mis mind minu juures isiklikult häirib, on see, et ma ikka veel ei saa aru, mis asi on sisemajanduse kogutoodang (SKT). Muidu Napoleoni sõjad ja Juan Peron ja Osmanite impeeriumi all riigilt raha varastama õppinud uuskreeklased - kõik, kõik, kõik omandab oma naljaka, lausa tudisema ajava vana lääneeurooplase selguse. Ja kullastandard ja... Tähendab, on mismoodi targemaks saada. Kuigi eelmisel aastal lugesin põhjalikult "Majanduse aluseid" - Koolibri kirjastuse välja antud, aga tundub, et nüüd - nüüd nagu oleks kuidagi irooniliselt ja palju rohkem targaks saanud. Ahjaa... Majanduslikku ja poliitilist selgitatakse Tõnu Õnnepalu märkusi sisse susates. Kohe hoopis teine lugemine tekib. Nii et... Kes veel pole Hardo Pajula "Majanduslikku inimest ja poliitilist looma" lugend, siis lugegem. Teeme nii et sellest ei saa eesti rahva piiblit. Teeme nii et see paneb mõtlema ja kahtlema.


27 aprill 2015

Draama-draama-draama

See hetk, kus sa saad aru, et pool su puberteediiga toimus imeilusas väikelinnas, kus mina märkasid vaid vanaema maha matta, ja sul polnud mitte kellegi teisega draamatseda peale oma isa, kes oleks võind selgeks teha, et tegelt pole see sugugi mitte nunnu käitumine ja et sinu endised meestuttavad - jäävadki endisteks meestuttavateks, sest sõber olla on draamatsejaga väga raske. Hetk. Aga võib-olla ka mittehetk. Võib-olla selline sheldonlik nending, et elu tuleb kuidagi teistmoodi tunnetama õppida.

26 aprill 2015

Ajalugu, meie, mida teha

Mul ei ole midagi selle vastu, et me peame kaitsma oma riiki. Me peamegi. See on üks loomulikumaid ja mõistetavamaid protsesse - ükskõik, millisel maa-alal ja ükskõik kus - säilitada tasakaal  sellega, mis kunagi on olnud ja sellega, mis hetkel on. Hoida traditsioone, tunnetada lähemalt ja võimsamalt inimeseks-eestlaseks olemist.

Nägin und sellest, kuidas ma lugesin "Tünsamäe tigu" - põhimõtteliselt on see lahtirääkimata alandus, millega me ei oska mitte midagi pihta hakata, see käib meil kannul nagu surm või veel midagi. Sellel pole midagi pistmist praeguse Eestimaaga, sellel on pistmist paljutki selle Eestimaaga, millest ei saanud rääkida, mis oli kadunud juba 1949 - 25. märts teel Siberisse, laste-naiste-meestega, kellest pidid saama orjad, kes tulid tagasi ja olid edasi orjad, kelle asemele saadeti Eestisse ukrainlasi, venelasi, muid inimesi, muudest maadest, lihtsalt selleks, et siin oleks võimas Nõukogude Liit, et keegi ei mäletaks. Me elame ajal, kus me õpime mäletama, kus Jaak Juske raamatud kunagisest Tallinnast, Tartust, Narvast - müüvad end läbi, sest neil on öelda MEIE kohta rohkem, kui...

Lugesin tol hetkel 26aastase Arved Viirlaiu esimest luulekogu (ja raamatut) 1948. aasta Londonis välja antut "Hulkuri evangeelium", siis midagi sellest retoorikast, mis tõuseb kõrgemale või mõnes mõttes ka palju madalamale meie praegusest ajast, riik, rahvas, aeg, elu - , kus 30% inimestest on venekeelsed ja kavatsevad selleks jäädagi - täiesti uuel ajal, moel ja niimoodi ongi, sellega tulebki leppida. See omakorda tekitab väga palju mõtteid ja hirmu, et kuidas sellega leppida, kuidas leppida erinevusega. Loen praegu Hardo Pajula raamatut "Majanduslik inimene ja poliitiline loom", kus meenutatakse, et nii Hitler kui ka Stalin kasutasid "teisi" - orjadena oma riigis. Kas meie riik peab olema Hitleri-Stalini riik? Kas meil peab üldse olema "teisi" selle sõna kõige ebamugavamas ja jäigemas tähenduses? Ei pea, ja tegelikult ei ole ka kunagi olnud, kui siis tõepoolest 50 aastat järjest ja meie ise, kelle kodudesse võisid külla tulla suured mehed Moskvast ja küsida, et miks su eestlannast naine ja eestlasest sina ja teie kaks imeilusat eestlasest last ei räägi ometi vene keelt omavahel. Ja seda peeti täiesti normaalseks 1980ndatel-1970ndatel. Mitte hädaldada, mitte rääkida eesti keeles. Meil lihtsalt pole lastud oma pisarad ja valu lõpuni nutta.

Hõbemägi kirjutab "Tünsamäe teo" kohta: "Nappide sõnadega esitatud tegelased ja olukorrad töötavad lugeja fantaasia käivitamisel tõrgeteta. Ajalugu ilmub silmade ette nii õndsa kui õudsena, alati äratuntavalt eestilikuna oma keerulises vaenu- ja armupoolte põimumises."

Mida tähendab leppida? Mida tähendab võtta olukorda nii nagu see on? Mida tähendab mõista seda ,et me ei ela enam mitte kunagi aastas 1938 või 1935, et varsti saab 100 aastat sellest, kui Eesti riik hakkas olema, et 50 aastat sellest on toimunud midagi, millest me ei pääse üle ega ümbert, mis meid sõnastab ja sedastab sellisel kujul, nagu me praegu oleme. Mida teha eestimaalaseks olemisega? Kodumaaga? Eestlusega? Ajalooga? Ma ei tea. Mida tähendab, kui venekeelsed narvakad ei saa aru, miks nad saavad vahetult eesti presidendiga kätelda, et tema ameerika päritolu otseselt seotud 1940ndate küüditamistega. Et Vladimir Loginov peab ennast rohkem presidenditooli vääriliseks, kui Toomas Hendrik Ilves seda on, sest tolle päritolu on ikka veel vale. 

Brodski ei saanud aru, kuidas saab keegi üldse saab tagasi tahta Nõukogude liitu. Aga muidugi saab. Enamus inimestel on meelest ära läinud, kui paljusid taga kiusati ja mida tähendab küüditamine või orjus. 

24 aprill 2015

Kunstnikuvärki

Nädalaaegne Tracey. Ma ei teagi, miks aga ta on  tähtis. 



22 aprill 2015

Proosast ja üldse kirjanduskriitikast

Seal ta siis on filosoofia ja paranoia vahel - radikuliidist rääkiv ämm. Aga noh, tänapäeval võib osutuda mõne inimese feisbuki leht umbes samasuguseks, kui Vahingu-Kõivu "Endspiel".
"Mis elulugu, te pidite ju radikuliidist rääkima?"[...]
"See on alles elu! Mis siis viga pärast skisofreenik olla..."
(lk 158 Madis Kõiv, Vaino Vahing "Endspiel. Laskumine orgu.")

Lugesin kogemata Arved Viirlaiu luulekogumikku "Hulkuri evangeelium" (1948). 

Sellist jõulist patriootlikkust, mida ma tema tekstides loen, seda ahastust, mis tekib kodutusest, sellist ei kujuta tänapäeval ettegi. 

Ja loomulikult Sheldon.


Käisin täna Kelmis, tundub et ainsa naisena Peetri juttu eesti kirjandusest kuulamas. Täitsa tore oli. Jah, Endspieli ja rabarberilimonaadiga. Täitsa paras paar olid need. Pärast pisut kuuldamatu ja pimedusega kaetud Peetri loengut või siis küsimuste-vastuste vooru pöördus minu poole noormees. Minu poole praegusel hetkel, kus ma suhtlen vist kõige rohkem kolme inimesega: isa, Ivo ja vanatädiga (kuigi ma viimast paaniliselt kardan, aga ma tean, et kui ma telefoni vastu ei võta, jalutab ta mulle külla, mis on veel hirmsam). Töökaaslased ei loe, sest nendega ma suhtlen teisiti. Nemad küsivad minult harva eksistentsiaalseid küsimusi. Igal juhul tahtis noorhärra teada, et mida mina Kelmis teen. Ja siis ma sattusin segadusse. Mida ma tõepoolest tegin. Kuulasin Peetri juttu eesti ja maailma proosast, aga eelkõige hetkeseisust ja võib-olla tsipake ka sellest, mis romaanivõistlusel toimub. 94 käsikirja, millest päris paljud on sarjade-arvutimängude inspiratsiooni tõttu kirjutatud. Noh, ma siis ütlesingi päris ausalt, et olen hariduselt kirjandusteadlane, et vahel ma käin sellistel üritustel, et jah... Noormees sattus õhinasse, küsis, et mis mu nimi on, et äkki on ta mind lugenud. Ohjeesus. Täiesti võimalik, et on, aga täiesti võimalik, et pole ka. Sest ma olen laisk kirjutaja. Hetked, kus tuleb vist arvustusi vorpima hakata, et oma kirjandusteadusharidust kuidagi õigustada.