Seal ma siis, ekskursioonibussis, istusin ja jaurasin - ikka Hermesest ja Apollonist ja - pärast ülivinget Teletorni sõitu, täiesti kooliaegne ekskursiooni tunne tekkis, kui meid No99 teatri ees bussi peale võeti. Ja Teletornis, kui Henri Hütt ja Üüve-Lydia Toompere kuidagi niigi nõrgas olekus ehk kõrgusekartuses minu vabaduse peale mõtlema panid, tead täitsa sürr oli, võib-olla tegi asja veel sürrimaks Ago, keda ma ei ole näinud teabmisajast, kes teatas, et ma peaks Vat-teatris balleti vaatama minema, et ta ka tantsib ja treenib kogu aeg, et seal hakkama saada, et 19. mail on esietendus, et Aadam ja Eeva, või midagi, aga keda tema seal tantsib, ma ikka kujutan ette et seda va ülitarka madu, sest Ago lihtsalt on selline - ülitark madu. Täitsa napakas oli istuda prantslannaga kõrvuti ja rääkida talle eesti keele ajaloost. Tema meelest oli naljakas, et me räägime: aeg on käes (käe sees) ja ilus ka, lausa luuleline. Ja tore oli, kui pärast seda noormees bussisõidul tagasi ulatas mulle lonksu brändit ja kuulas mu jauramist vihmast ja Persephonest ja Hadesest ja Demeterist. Miskipärast tahtsin ma vabaduseetendusele järgnevatel hetkedel rääkida müütidest. Nagu oleks vabadus kah üks suur lõpetamata ja alustamata müüt. Ja poiss rääkis mulle sellest, kuidas ta joonistab ja et seda tehes on ta vaba. Või õigemini on ta enda vabaks joonistanud.
Ahjaa, siuhke päike uinus täna Teletornis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar