See on põnev, kuidas inimese aju töötab. Ta muudkui nõuab juurde. Kõike tuleb muudkui teha ja teha. Etendusi, raha, kunsti, kirjandust - noh toota. Suures, jõhkras, valusas, ebareaalselt kõikehaaravas võtmes. Täpselt nagu Priit Raud Heili Sibritsale Postimehes Kanutist ja tolle etendustest rääkis. Exceli tabelid, eksole. Exceli tabelid. Eks mulle ka siin räägita, et kirjuta, ole, tegutse.
Ausalt öeldes - ei viitsi lihtsalt sellepärast tegutseda, et tuleb tegutseda. Ikka sellepärast tahaks, et on midagi eriti hääd öelda või kirjutada. Enamasti ei ole. Ses mõttes, et me nagunii elame ületootmise maailmas. Ületarbimine on tegelikult ju võimatu. Me kõik teame, et päris palju toitu läheb supermarketites otse prügikasti, päris palju raamatuid, mida kõik siin õhinal kirjutavad (ja mille eest hunnik kirjanikke-luuletajaid palka tahaksid), ei ole loetavad, päris palju näitusi ei külasta võib-olla üldse keegi. Sest palju sa ikka midagi tarbida saad? Ah? Aega on alati limiteeritud koguses. (Isegi kui raha on limiteerimata näiteks) Ja päris tihti pole see ju ainult vaba aeg. Päris tihti on seda vaja kasutada suhete hoidmiseks (olen Võrus, vaatan oma pajanssi arvutis laduva isa kukalt, mis siis, et ta suurem osa ajast ei pööra mulle tähelepanu, ma tean, et ta teab, et ma olen siin, ehkki suurem osa ajast olen ma Tallinnas) või siis lihtsalt selleks, et jalutada, see on vist see suhe, mis on mõeldud liikumiseks või jooksmiseks või lihtsalt väljendudes suhestumiseks oma kehaga. Ei nõua liigset raha ega liigset tähelepanu.
Ületootmine on võimalik.
Ületarbimine ei ole.
Seega - ma sügavalt mõtlen, kas kogu seda kupatust, mida me loome, olgu selle nimeks muusika või teater või kino või kunst on vaja alati juurde toota. Jaa, mõtlen. Kuigi te vist juba loete välja, et ega ma ise suuremasi juurdetootja ei olegi. Kui te just ei vaata mu blogi ajalugu ja ei mõtle, et ma räägin sügavalt endale vastu. Aga ühtki raamatut ega teatritükki ega isegi näitust pole ma suutnud selle viimase kolmekümne ühe aasta jooksul toota. See-eest töötasin poes. Ja ma ausalt öeldes olen sellega rahul. Mikita väitis intervjuus Kaja Kärnerile, kus ta rääkis "Lindvistikast", et loovus on ülehinnatud. Onjah. Ses mõttes, et ma hindan kujutlusvõimet nendes inimestes, kes seda julgevad ja tahavad võrratult oma loodavas kasutada (kaasa arvatud ühes oma väga väga heas sõbras, kellega lugude loomine on üks imelisemaid tegevusi üldse). Loovus maailmas - kus nagunii on kõike liiga palju ja kus nagunii kõik tahavad olla järjekordsed Mozartid, tippsportlased, Marie Underid, Pablo Picassod - on pehmelt öeldes liiga üle hinnatud. Natuke võiks rahulikumalt võtta. Just niimoodi, et äkki vaataks ringi ja uuriks, mis meid seob nende inimestega, kes meiega ühte ruumi jagavad, olgu nad siis homod või mingil hetkel pagulased või jumal isegi teab, äkki isegi mõni klienditeenindaja, kellele nagu reaalselt meeldib tema töö. Mõelge! Mõelge!
See mõte omakorda ei tähenda, et ma ei peaks luulest, kirjandusest, filmist, kaasaegsest tantsust, kunstist lugu. Ooei! See mõte tähendab, et keskendugem alati sellele, mida on vaja, mida on päriselt vaja, ja ärgem kasutagem oma energiat selleks, et luua tühja, prügikasti minevat. Pidagem seda meeles.
31 jaanuar 2016
Kuuendik mu senisest elust
Hakkasin lugema mitu aastat ma Apollos töötasin - sain kokku viis aastat - ehk see on kuuendik mu elus on hakkama pandud esialgselt siiski raamatupoena mõeldud kohas. Arvestades sellega, et nii tore oli jälle Kristiinesse vanu töökaaslasi kallistama minna, siis see on olnud ilmselt üks parimaid tööalaseid aegu mu lühikeses elus.
30 jaanuar 2016
Näitused ja kaltsuprobleem
Puhkus on tore. Nii hea on koos kellegagi Tallinna galeriides ringi patseerida, sõrmed tolle sõrmedes ja uurides ja pingestades mõttes narratiivi Tõnis Saadoja pisut filmnoirlikul näitusel "Etüüdid klaverile ja lõuendile" Hobusepeas. Või seisatades Jaana Päeva käekottide juures. Need loovad virtuaalse eripalgelise naise, astuge sealt Hopgaleriist läbi eksole, proua Merike Männi näitus "Hingehoidja", kus gobeläänid viivad unistuste maailma Nibirule ja Memento Viveresse. Aga oleme avastanud ka, et väga tihti on paljude näituste teemaks kalts või lapp. Kuskitpidi rääkis Janar Ala ühes oma artiklis kaltsust ja vat, kuidas kunstnikud kukuvad kohe kaltse vorpima. Eelmisel kuul oli näiteks Britta Bennol kaltsuprobleem, mida ta lahendas üpriski huvitavalt oma näitusel "Rööprähkleja", eks te oskate ju seda ette kujutada palju peab ema ja kunstnik kaltsu kasutama? Ega ma ka eriti ei kuijuta. Elis Saareväli viimane näitus draakonigaleriis "Hilja juba" tegeleb kah kaltsuga. Puhastamise ja korrastamise vajadusega. Vat. Vat.
Hipsteri esikas, mis ajas jahmatavalt vihale
Head need asjad ei ole, eksole, kui lähed teatrisse ja tahad lavale ronida ja natuke õiendada - mitte sellepärast, et lavastus kohutav oleks, ooei, lavastus on tore, inimesed on toredad, kes selle tegid, ja koleiroonilised ja koleausad ja koleantisiirad, ei mingit uussiirust. "Hipsteri surmast" räägin ma, eksole. Lihtsalt kamp üsna lolle ja enesekeskseid inimesi, nii nagu päriselus mõnikord on. Ega ma ka ju. Ma ei saa ju öelda, et oleksin midagi muud kui üks üleõppinud, viimased seitse aastat üleoodanud geniaalset mõttesähvatust ja üleolnud. Nii see käib. Neli perversselt šovinistlikku meest ja üks imeilus naine, kes võtab vee ja uhab selle endale näkku, rindadele, juustele. Kellesse armutakse. Mu kaaslane teatab nagu muuseas, et ma võtan toda kuidagi isiklikult. Aga võtangi. Mõni aeg tagasi sain üle pika aja kokku mehega, kes tahtis mu seksuaalpartneriks hakata ja kui see oli raskendatud, siis teatas ta mulle, et ma olen frigiidne, lesbi ja nii edasi.
Tore on, eksole. Kogu sellest jutust on möödas - kaheksa aastat. Mehel on kaks imelist tütart ühe imelise eesti naisega kaugel maal. Ja tal on midagi minuga kuidagi siiski pooleli jäänud. Mitte emotsionaalselt - vaid ratsionaalselt. Ära kunagi ütle ühelegi naisele, et ta on frigiidne - küsi, mida kuradit sa tast tegelikult tahad ja mida tema tahab ja kuidas. Ja kui see ei ole kahepoolne tahtmine, siis keri oma kuradi aju kokku ja unusta ära. Ta ei ole su tüdruk. Ja ta ei hakka selleks kunagi. See ei tee temast frigiidset ega ka mitte lesbit. Aga jah. Sellised mehed tulid meelde - kui ma lavastust vaatasin. Ja naljakas oli. Vihane oli. Nii vihane, et hirmutas. Endiselt olen nõus Heleni Mirreni lausega, et kui mul kunagi lapsed sünnivad, siis esimene asi, mis ma neile õpetan, on nõmedates olukordades nõmedate inimeste persse saatmine. Mõistlik on õppida ei ütlema õigel hetkel, mitte aga panna ennast aina piinlikematesse ja vastikumatesse situatsioonidesse, kus süda pahaks läheb.
Kerttu Moppel on hää. Ma ei ole tema asju näinud, aga mu pea käib ainuüksi lavaltoimuvast ringi - praegugi, ühel hetkel tõusevad mu käed kahele poole mu pead ja ma raputan neid. Lihtsalt selleks, et sellest ebamugavustundest, mida ma tükki kaedes kogen, üle saada. Kunagi olin ma väike tüdruk ja mulle meeldisid poisid rohkem mängusõpradena kui tüdrukud. Nendega juhtus asju. Nendega sai onne ehitada ja lumesõda mängida ja lekat ja mädamuna ja luuramist. Nendega oli kuidagi strateegiliselt palju põnevam kui tüdrukutega. Siis ma kasvasin veel natuke ja ma sain endale väikse õe - kellega oli ilmselt huvitavam kui poistega, sest temaga sai joonistada ja naerda ja rääkida asjadest, millest keegi teine ei teadnud. Igal juhul - olla mitte plikalik plikalik ega ka mitte poisilik poisilik. See oli hea tunne. Miskipärast - just õdede-vendadega tekib see adekvaatne tunne, see soopuudumise tunne, see seksi puudumise tunne, mis on igati loomulik. Võib-olla isegi midagi sellist, millest kirik on rääkinud.
Tore on, eksole. Kogu sellest jutust on möödas - kaheksa aastat. Mehel on kaks imelist tütart ühe imelise eesti naisega kaugel maal. Ja tal on midagi minuga kuidagi siiski pooleli jäänud. Mitte emotsionaalselt - vaid ratsionaalselt. Ära kunagi ütle ühelegi naisele, et ta on frigiidne - küsi, mida kuradit sa tast tegelikult tahad ja mida tema tahab ja kuidas. Ja kui see ei ole kahepoolne tahtmine, siis keri oma kuradi aju kokku ja unusta ära. Ta ei ole su tüdruk. Ja ta ei hakka selleks kunagi. See ei tee temast frigiidset ega ka mitte lesbit. Aga jah. Sellised mehed tulid meelde - kui ma lavastust vaatasin. Ja naljakas oli. Vihane oli. Nii vihane, et hirmutas. Endiselt olen nõus Heleni Mirreni lausega, et kui mul kunagi lapsed sünnivad, siis esimene asi, mis ma neile õpetan, on nõmedates olukordades nõmedate inimeste persse saatmine. Mõistlik on õppida ei ütlema õigel hetkel, mitte aga panna ennast aina piinlikematesse ja vastikumatesse situatsioonidesse, kus süda pahaks läheb.
Kerttu Moppel on hää. Ma ei ole tema asju näinud, aga mu pea käib ainuüksi lavaltoimuvast ringi - praegugi, ühel hetkel tõusevad mu käed kahele poole mu pead ja ma raputan neid. Lihtsalt selleks, et sellest ebamugavustundest, mida ma tükki kaedes kogen, üle saada. Kunagi olin ma väike tüdruk ja mulle meeldisid poisid rohkem mängusõpradena kui tüdrukud. Nendega juhtus asju. Nendega sai onne ehitada ja lumesõda mängida ja lekat ja mädamuna ja luuramist. Nendega oli kuidagi strateegiliselt palju põnevam kui tüdrukutega. Siis ma kasvasin veel natuke ja ma sain endale väikse õe - kellega oli ilmselt huvitavam kui poistega, sest temaga sai joonistada ja naerda ja rääkida asjadest, millest keegi teine ei teadnud. Igal juhul - olla mitte plikalik plikalik ega ka mitte poisilik poisilik. See oli hea tunne. Miskipärast - just õdede-vendadega tekib see adekvaatne tunne, see soopuudumise tunne, see seksi puudumise tunne, mis on igati loomulik. Võib-olla isegi midagi sellist, millest kirik on rääkinud.
29 jaanuar 2016
Autism, armastus,Künnapu
"Autism in Love" on minu meelest üks ilusamaid asju, mida ma üle pika aja näinud olen. Neli autisti - neli armastuse otsimist. Kolm lugu. Ja seal kuskil vahepeal - täiesti tavaline armastus. Ei pea olema erilise isiksusehäirega, et olla depressioonis sellepärast, et sul pole tööd. Ja midagi sellises filmis tunduski tegelikult täiesti mõistetav ja hirmutav ja reaalne.
Täna sattusime Kunstihoonesse näitusele "Kõik kirjad on armastuskirjad". Hra Gerard Byrne tekitas mitmesuguseid mõtteid. Kuidas võtta armastust? Ses mõttes, et see on mõnes eeskirjas ühekülgselt monogaamne ja rahulik kahe inimese vaheline põlemine (ja mitte väike, vaid üsna suur, üsna ennatlik, üsna kõikehaarav) aga teiselt on see pornostaaride meelest midagi ülimalt mitmelejagatavat, šovinistide ja kapitalistide meelest on nende partner, nagu omandatud diivan või auto, keda/mida ei tohi teiste inimestega jagada (kurat seda teab eksole, kuratsedateab). Igal juhul kapitalistlik armastus (ja ma ilmselt natuke omandihimuliselt, tuleb tunnistada eksole, kogen seda ise ka mõnikord, praegu, vanasti, minevikus, võib-olla tulevikus ka) kujutabki endast kindlalt partnerit, keda nn ülalpidaja võib petta, või partnerit, keda ülalpeetav ei või petta. Ja ometi tekib küsimus, kas... Ja ega sellele tegelikutl päris vastust ei tulegi. Konflikt on alati selles, et ebaõiglusena võib tunduda see peetavate asi. Ja ega ta ongi. Ja ometi kerkib esile küsimus? Petmisest? Pidamisest? Kes? Kuna? Kuidas? Mismoodi? Mispärast? Byrne paneb oma videoinstallatsioonis täitsa kohe mõtlema,eks ole...
Jürgenil oli kaks kõva üritust: ettemäng Maeterlincki "Pimedad" eile ja Vilen Künnapu näitus arhitektuurimuuseumis täna. Künnapu õpetaja Ekas oli Jürgeni isa Raivo Korstnik - ja see oli imeilus, kuidas ta seda nagu muuseas näituse avamisel mainis, Jürgen tegi Künnapust dokumentaali oma õe Maarjaga. Künnapu õpetaja poeg tegi temast videojäädvustuse. Kui see oranžide prilliraamidega arhitekt-kunstnik oma oranžide kingadega sellest avamisel rääkis, siis korraga sain ma aru, et elu on ilus.
Täna sattusime Kunstihoonesse näitusele "Kõik kirjad on armastuskirjad". Hra Gerard Byrne tekitas mitmesuguseid mõtteid. Kuidas võtta armastust? Ses mõttes, et see on mõnes eeskirjas ühekülgselt monogaamne ja rahulik kahe inimese vaheline põlemine (ja mitte väike, vaid üsna suur, üsna ennatlik, üsna kõikehaarav) aga teiselt on see pornostaaride meelest midagi ülimalt mitmelejagatavat, šovinistide ja kapitalistide meelest on nende partner, nagu omandatud diivan või auto, keda/mida ei tohi teiste inimestega jagada (kurat seda teab eksole, kuratsedateab). Igal juhul kapitalistlik armastus (ja ma ilmselt natuke omandihimuliselt, tuleb tunnistada eksole, kogen seda ise ka mõnikord, praegu, vanasti, minevikus, võib-olla tulevikus ka) kujutabki endast kindlalt partnerit, keda nn ülalpidaja võib petta, või partnerit, keda ülalpeetav ei või petta. Ja ometi tekib küsimus, kas... Ja ega sellele tegelikutl päris vastust ei tulegi. Konflikt on alati selles, et ebaõiglusena võib tunduda see peetavate asi. Ja ega ta ongi. Ja ometi kerkib esile küsimus? Petmisest? Pidamisest? Kes? Kuna? Kuidas? Mismoodi? Mispärast? Byrne paneb oma videoinstallatsioonis täitsa kohe mõtlema,eks ole...
Jürgenil oli kaks kõva üritust: ettemäng Maeterlincki "Pimedad" eile ja Vilen Künnapu näitus arhitektuurimuuseumis täna. Künnapu õpetaja Ekas oli Jürgeni isa Raivo Korstnik - ja see oli imeilus, kuidas ta seda nagu muuseas näituse avamisel mainis, Jürgen tegi Künnapust dokumentaali oma õe Maarjaga. Künnapu õpetaja poeg tegi temast videojäädvustuse. Kui see oranžide prilliraamidega arhitekt-kunstnik oma oranžide kingadega sellest avamisel rääkis, siis korraga sain ma aru, et elu on ilus.
26 jaanuar 2016
Turundamisvärk
Üha rohkem jõuab mulle kohale, et turundaja peab olema nn tavaline inimene. Või kujutama endale ette, et ta on tavaline inimene, kellele pakutakse põnevaid asju.
Muidugi ajas see mind natuke muigama, kui Kumu võrdles ennast Lennusadamaga, kuhu on paigutet hunnik õhutõrjet, liikursuurtükke, koguni Lembitu, mida mööda ringi jalutamine tegi mind parajalt uimaseks. Selline rõhuv surmatunne tekkis, miskisel põhjusel. Aga kuhu nurka sa Kumus roniksid? Millist narratiivi Ryoji Ikeda puhul kasutada? Islandi näituse puhul? Mismoodi seda katsuda? Kuidas läheneda? Pildid on pildid. Nad on seinal - nende vaatamiseks ja nende tunnetamiseks läheb natuke aega ja võib-olla - ei pruugi me sellestki aru, et mida nad endast kujutavad või mis ajast nad pärit on. Lihtsalt - mõistus jookseb kokku. Aga ometi peab ka pilte turundama! Sealjuures usaldades inimeses olevat visuaalset intuitsiooni!
Muidugi ajas see mind natuke muigama, kui Kumu võrdles ennast Lennusadamaga, kuhu on paigutet hunnik õhutõrjet, liikursuurtükke, koguni Lembitu, mida mööda ringi jalutamine tegi mind parajalt uimaseks. Selline rõhuv surmatunne tekkis, miskisel põhjusel. Aga kuhu nurka sa Kumus roniksid? Millist narratiivi Ryoji Ikeda puhul kasutada? Islandi näituse puhul? Mismoodi seda katsuda? Kuidas läheneda? Pildid on pildid. Nad on seinal - nende vaatamiseks ja nende tunnetamiseks läheb natuke aega ja võib-olla - ei pruugi me sellestki aru, et mida nad endast kujutavad või mis ajast nad pärit on. Lihtsalt - mõistus jookseb kokku. Aga ometi peab ka pilte turundama! Sealjuures usaldades inimeses olevat visuaalset intuitsiooni!
Tellimine:
Postitused (Atom)