Üha rohkem jõuab mulle kohale, et turundaja peab olema nn tavaline inimene. Või kujutama endale ette, et ta on tavaline inimene, kellele pakutakse põnevaid asju.
Muidugi ajas see mind natuke muigama, kui Kumu võrdles ennast Lennusadamaga, kuhu on paigutet hunnik õhutõrjet, liikursuurtükke, koguni Lembitu, mida mööda ringi jalutamine tegi mind parajalt uimaseks. Selline rõhuv surmatunne tekkis, miskisel põhjusel. Aga kuhu nurka sa Kumus roniksid? Millist narratiivi Ryoji Ikeda puhul kasutada? Islandi näituse puhul? Mismoodi seda katsuda? Kuidas läheneda? Pildid on pildid. Nad on seinal - nende vaatamiseks ja nende tunnetamiseks läheb natuke aega ja võib-olla - ei pruugi me sellestki aru, et mida nad endast kujutavad või mis ajast nad pärit on. Lihtsalt - mõistus jookseb kokku. Aga ometi peab ka pilte turundama! Sealjuures usaldades inimeses olevat visuaalset intuitsiooni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar