Ületootmine

See on põnev, kuidas inimese aju töötab. Ta muudkui nõuab juurde. Kõike tuleb muudkui teha ja teha. Etendusi, raha, kunsti, kirjandust - noh toota. Suures, jõhkras, valusas, ebareaalselt kõikehaaravas võtmes. Täpselt nagu Priit Raud Heili Sibritsale Postimehes Kanutist ja tolle etendustest rääkis. Exceli tabelid, eksole. Exceli tabelid. Eks mulle ka siin räägita, et kirjuta, ole, tegutse.
Ausalt öeldes - ei viitsi lihtsalt sellepärast tegutseda, et tuleb tegutseda. Ikka sellepärast tahaks, et on midagi eriti hääd öelda või kirjutada. Enamasti ei ole. Ses mõttes, et me nagunii elame ületootmise maailmas. Ületarbimine on tegelikult ju võimatu. Me kõik teame, et päris palju toitu läheb supermarketites otse prügikasti, päris palju raamatuid, mida kõik siin õhinal kirjutavad (ja mille eest hunnik kirjanikke-luuletajaid palka tahaksid), ei ole loetavad, päris palju näitusi ei külasta võib-olla üldse keegi. Sest palju sa ikka midagi tarbida saad? Ah? Aega on alati limiteeritud koguses. (Isegi kui raha on limiteerimata näiteks)  Ja päris tihti pole see ju ainult vaba aeg. Päris tihti on seda vaja kasutada suhete hoidmiseks (olen Võrus, vaatan oma pajanssi arvutis laduva isa kukalt, mis siis, et ta suurem osa ajast ei pööra mulle tähelepanu, ma tean, et ta teab, et ma olen siin, ehkki suurem osa ajast olen ma Tallinnas) või siis lihtsalt selleks, et jalutada, see on vist see suhe, mis on mõeldud liikumiseks või jooksmiseks või lihtsalt väljendudes suhestumiseks oma kehaga. Ei nõua liigset raha ega liigset tähelepanu.
Ületootmine on võimalik.
Ületarbimine ei ole.
Seega - ma sügavalt mõtlen, kas kogu seda kupatust, mida me loome, olgu selle nimeks muusika või teater või kino või kunst on vaja alati juurde toota. Jaa, mõtlen. Kuigi te vist juba loete välja, et ega ma ise suuremasi juurdetootja ei olegi. Kui te just ei vaata mu blogi ajalugu ja ei mõtle, et ma räägin sügavalt endale vastu. Aga ühtki raamatut ega teatritükki ega isegi näitust pole ma suutnud selle viimase kolmekümne ühe aasta jooksul toota. See-eest töötasin poes. Ja ma ausalt öeldes olen sellega rahul. Mikita väitis intervjuus Kaja Kärnerile, kus ta rääkis "Lindvistikast", et loovus on ülehinnatud. Onjah. Ses mõttes, et ma hindan kujutlusvõimet nendes inimestes, kes seda julgevad ja tahavad võrratult oma loodavas kasutada (kaasa arvatud ühes oma väga väga heas sõbras, kellega lugude loomine on üks imelisemaid tegevusi üldse). Loovus maailmas - kus nagunii on kõike liiga palju ja kus nagunii kõik tahavad olla järjekordsed Mozartid, tippsportlased, Marie Underid, Pablo Picassod - on pehmelt öeldes liiga üle hinnatud. Natuke võiks rahulikumalt võtta. Just niimoodi, et äkki vaataks ringi ja uuriks, mis meid seob nende inimestega, kes meiega ühte ruumi jagavad, olgu nad siis homod või mingil hetkel pagulased või jumal isegi teab, äkki isegi mõni klienditeenindaja, kellele nagu reaalselt meeldib tema töö. Mõelge! Mõelge!
See mõte omakorda ei tähenda, et ma ei peaks luulest, kirjandusest, filmist, kaasaegsest tantsust, kunstist lugu. Ooei! See mõte tähendab, et keskendugem alati sellele, mida on vaja, mida on päriselt vaja, ja ärgem kasutagem oma energiat selleks, et luua tühja, prügikasti minevat. Pidagem seda meeles.