Näitused ja kaltsuprobleem

Puhkus on tore. Nii hea on koos kellegagi Tallinna galeriides ringi patseerida, sõrmed tolle sõrmedes ja uurides ja pingestades mõttes narratiivi Tõnis Saadoja pisut filmnoirlikul näitusel "Etüüdid klaverile ja lõuendile" Hobusepeas. Või seisatades Jaana Päeva käekottide juures. Need loovad virtuaalse eripalgelise naise, astuge sealt Hopgaleriist läbi eksole, proua Merike Männi näitus "Hingehoidja", kus gobeläänid viivad unistuste maailma Nibirule ja Memento Viveresse. Aga oleme avastanud ka, et väga tihti on paljude näituste teemaks kalts või lapp. Kuskitpidi rääkis Janar Ala ühes oma artiklis kaltsust ja vat, kuidas kunstnikud kukuvad kohe kaltse vorpima.  Eelmisel kuul oli näiteks Britta Bennol kaltsuprobleem, mida ta lahendas üpriski huvitavalt oma näitusel "Rööprähkleja", eks te oskate ju seda ette kujutada palju peab ema ja kunstnik kaltsu kasutama? Ega ma ka eriti ei kuijuta. Elis Saareväli viimane näitus draakonigaleriis "Hilja juba" tegeleb kah kaltsuga. Puhastamise ja korrastamise vajadusega. Vat. Vat.