Mille peale pani mind mõtlema meestele suunatud feminismivideo...

Eesti ongi täis multifunktsionaalseid naisi. Kes teenivad elatist, koristavad tuba, kasvatavad (mõnikord isegi üksi) last ja mõnikord hoiavad mingit meest, keda neil on vaja võib-olla laste saamiseks. Aga jah. Mulle see video meeldib. Lihtsalt meeldib. Aasta tagasi ütles mulle keegi, et eesti ühiskonnas nõutakse naiselt nagunii rohkem kui mehelt, aga neid tunnustatakse harvem. Sünnita enne 27. eluaastat laps, olgu sul korralik karjäär, olgu sul alati head hinded, hakka tööl käima kuueteistaastaselt, sest sinust peab saama tragi naine, korista tube, sest sa oled korralik tüdruk, muidu jääd vanatüdrukuks, ära joo ega suitseta, sest sa oled ju ikkagi ema või potentsiaalne ema, hoia ennast saledana, sest sina pead seisma oma füüsilise ilu ja hääolu eest. Mis õpetussõnu või nõudmisi meestele esitatakse? Ole piisavalt ülbe, teeni hästi raha ja kõik? Pisiasjad on naiste teema. Koristamine, kultuuriga tegelemine, tervis, lugemine, kudumine, lapsed - millist korralikku meest sellised asjad peaks huvitama. Ikka äri ja raha. Ikka äri ja raha. Kui naine vähegi funktsionaalne olla tahab - peab ta lisaks laste kasvatamisele mõtlema ka rahalisele hääolule, mis tavaliselt eeldab multifunktsionaalset rügamist vähemalt kolmel rindel, praktiliselt alati. (karjäär, lapsed, kodu) Mehelt viimast kaht asja tavaliselt keegi ei nõua.

Perfomants Jass Kaselaane nukkude vahel

Ussipiltidest inimesteni, kellele tehakse liiga

Viimased puhkusepäevad. Natuke jõlkumist, natuke vaibakloppimist, natuke aknapesu, natuke pesumasinate päevast otsimist mööda linna taga, natuke lugemist, üldse-mitte kirjutamist. Täna jõudsin isegi endale kummalisse kohta - endisesse katlamajja Vaalgalerii lähedal. Vaalakas on muide täis ussipilta.

Ükspäev istusime Viimsis kivi peal, siis tuli üks üsna turjakas tüüp, tõenäoliselt neljakümnendates ja teatas meile rahulikult, et ta on lugenud Kivirähki "Ussisõnu" ja ussid on tavaliselt kivi all ja et me peame kivil istumiseks teadma ussisõnu, seda oli suht kummaline kuulata, kaaslane sai pahaseks, ega ma praegu ei saa aru, et mismoodi pahaseks.  Kas nagu kadedalt pahaseks või lihtsalt pahaseks, et meie kiviidülli tuli keegi mees õllepudeli, naise ja tõenäoliselt teismelise pojaga segama? Mina pole ikka veel seda rahvuseepost lugenud. Kuigi see seisis tükk aega minu Võru kodus riiulil.

Aga Vaalas on Marta Stratskase "Possible" ja lisaks ussidele ja ilmselt nonde selja suurendatud soomustele oli seal lihtsalt karjuvaid inimesi või noh piltidel on lihtsalt karjuvad inimesed, kes on mässitud punasesse tooni, meenutades mulle natuke Helmeid, natuke paanikat, natuke ahastuses pagulasi, natuke kõike, mida olen kohanud.

Ses mõttes mõjub see eilane filmiõhtu Triin Ruumeti "Päevad, mis ajasid segadusse" - kuidagi valgustavalt ja jubedalt - nii nagu mõned väljaütlemised Trumpi või mõnede teiste inimeste poolt. Me kõik kardame kohutavalt lolliks jääda ja ennast lolliks teha. Aga ometi - me olemegi mõnikord juba ette need lollid. Ja me ei saa sinna midagi teha. Meid on jäetud lollideks - olgu siis majanduslike raskuste, nahavärvi, soo, seksuaalsuse või jumal teab veel mille pärast, ahjaa, sa ei räägi aktsendivaba eesti keelt, kurb lugu. Ometi tundub kamp - juhme peohulle mehi, kes lõõritavad mõnikord kaasa Jaanika Sillamaale eurolaul 1993 eksole, "Lootus" eksole - täiesti normaalsete inimeste moodi olevat. Ja siis varastavad metsa, kepivad naisi, kusevad põõsasse, sest see on põnevam tegu, kui tualetis asju ajada. Kuidagi hirmus hakkab, kui neid kaadreid vaadata. Ja ilus ka! Film on hämmastav - oma kaaderduses. Sten-Johan Lillele muidugi selle eest tänud. Aga miski neis inimestes meenutab natuke kõiki neid teisi inimesi, kellele pidevalt tundub, et neile on liiga tehtud või hakatakse tegema.

Olgu siis selle kõigega kuidas on - me elame, sureme, kaome, ja ometi miski meist jääb alati alles ja sellele tasukski tugineda. Sellele, mis jäi. Seda tasuks võtta osana teistest asjadest, mis meid ümbritsevad. Ja võib-olla see ongi see põrguvärav, millest läbi minna, uss, kellega nõupidamistel osaleda. Talgud, eksole, ussikesega ja ussikuningaga ja ussidega nii meie sees, kui meist väljaspool. Lootus, mis oma äraoleval moel on ometi kõikjale projitseeritud.

Iibetõstmise meetodid otse 1967. aasta Rumeeniast

Kuidas määratleda aega, mis kipub minema - iseendale? Igavusele? Ootusele? Ärevusele?

Seisin seal murul ja mu aeg ei läinud endale. Surusin telefoni oma kõrvale ja kuulasin kutsumist, mis käis kaasas eksistentsiga. Keegi kirjutas luuletuse teemal - noored tahavad olla truud, aga ei saa, vanad tahavad olla truudusetud, aga ei saa. Ma mõistsin seda luuletust kuidagi isemoodi. Sest ikka saad, aga tunne on ikka selline valuline, et äkki siiski saab veel kuidagi. Mida?

Loen praegu Margo Rejimeri "Bukaresti" ja hirmus hakkab. Lugesin rannas ka. Tõmbasin oma kleidi natuke seljast ja katsusin päevituda. Kuhugi peab see päike ju kinni ka jääma, jäägu siis vähemasti säärtesse või kõhtu või reitele. Nii nagu Bukaresti koerad võivad kinni jääda - säärtesse, reitele, kõhtu, näkku, arterisse. Muide varjupaigast on neid ikka üsna hirmus võtta, aga Bukarestis pole ju isegi varjupaiku - vähemasti Margo jutu järgi. Koerad on. Tänaval on. Isegi Brigitte Bardot oli koos viiesaja tuhande euroga, et õnnetud loomi steriliseerida. Aga koerad jäid ikkagi tänavale - Jaapani ärimeeste artereid taga otsima. Keegi peab ju seda tegema.

Ja keset seda koertehullust astub ligi see vaene mees, kes tahab tutvuda. Ma vastan kategooriliselt ja üsna ebaseltskondlikult, et ma loen, tema küsib, et kas ma õpin keelt. Ei, ma loen, vastan ma veelgi kategoorilisemalt. Vabandust, aga ma tutvun hetkel Rejimeri Bukarestiga. Ja mul on tegelikult väga väga tore kaaslane, kellega ma juba tutvusin, ütleme aasta tagasi. Jaa-jaa. Teie olete ka tore mees kindlasti. Viimast kolme lauset ma ei ütle. Ma ei leia põhjust, miks ma peaks tutvuma lisaks Bukarestile veel ühe mehega. Ja ometi tunnen ma ennast temaga mitte suheldes kuidagi süüdi. Nagu oleks - ebaviisakaks hakanud. Aga jah, kellel on, sellele antakse juurde. Kellel pole, sellelt võetakse see viimanegi ära. Nõnda oli Markuse evangeeliumis 4. peatükis kirjas.

Ja enne seda loen Margo Rejmeri üksikasjalikku kirjeldust - rasestusvastaste vahendite puudumisest, mis külvab rohkem õudust, kui mõni muu asi siin ilmas. Miskisel imelikul põhjusel tuleb Simone de Beauvoiri "Teine sugupool" meelde. Naine, kes hirmutab, naine, kelle kohus on sünnitada, naine, kes meenutab mehele kogu aeg, kui halb mees on. Naine. Ja olukorras, kus õnnetu naine ei saa isegi selle üle otsustada, mis saab, millised lapsed sünnivad, mismoodi naine sünnitab tema lapsi, on naine kõige kohutavam asi, mis sinuga juhtuda saab, mees.

Niiet ekrelastel soovitaks sügavalt mõelda, et kuidas ja mismoodi me seda iivet tõstame.

Hirmuluuletusi

* * *
käputäis suremisele
sisse või välja
uitavaid
pagulaste või
ekrelaste
või lihtsalt
laste horde
kõmmutavad
markeeritud ärevust
kõikidel klikkidel
nii enda
kui teiste sees

* * *
ma vahetan su välja
inimene aparaadi
vastu
kes naeratab
kuid ilme
tal aeglaselt
vaikusega
kattub

*
surma küünib
tõru samahästi
kui tema tulemus
tamm kirstupuuna

Õuduskolded klikiilmas

Viimased kaks päeva on kujunenud ajakirjanduse tähe all, eile sain muide imelise noore ajakirjanikuga Sõnumitoojast kokku, põnevad teemad, põnevad lood ja natuke mõtteid seoses ajakirjandusliku tegevuse kui sellisega.

Millest kirjutada? Kuidas kirjutada? Ses imetoredas klikipõhises maailmas, kus muide minagi olen laskunud sellele hirmu ja õuduste teele ja kirjutanud põhjalikult eestlaste suremis- ja rändevõimest. Kes meist tahaks olla immigrant? Pagulane? Soomlaste hullumeelne arst? Lihtsalt sellepärast, et Eestis ei maksta palka. Kui keegi ei tahtnud, siis nüüd lõpuks ikka tahetakse. Alati tuleb suule see lause, MINU kui maksumaksja raha. Noh-jah...

Feisbukk ja maksud - need ongi kogu kodanikujulgus, eksole
Lisaks sellele on kodanikukohus - mis muide ongi, et kui näed naabrilapsi söömata, siis pead sellest teavitama. Kui naabrinaist pekstakse, siis oleks kah paslik vahele astuda. Päriselt-päriselt. Pean tunnistama, et hoolimata oma kodanikuaktiivsusest eelmistel aastatel on viimased poolteist aastat kujunenud enese- ja feisbukikeskseteks pagulaste, homode ja Reidi tee asjus. Noh - paned ennast attendima ja siis arvad, et miskit muutub. Et äkki inimesed enam ei karda või kirjutavad vähem koledaid artikleid teemal, kui hirmsad on homod, pagulased, jalakäijad, trammid. Ei.

Igal juhul oli päris põnev täna Mondos olla. Viimased pool aastat olen ma püüdnud oma jalakest sinna ukse vahele saada, et vaadata ja teavitada ennast tulevatest, minevatest ja nii edasi inimestest. Eelkõige kodanikuühiskonnaga kaasnevatest probleemidest ja nähtustest - samuti arengumaadest ja võimalustest inimesi aidata. Eks see 4 kuud vabatahtlikuna Nigeerias ole kah - ka kuue aasta pärast - paras elamus, millele aegajalt mõelda. Ja Gert Teder andis mulle baasettekujutuse (ja tegelikult annaks ka Martin Helmele ja mu kullamullakallile isale ja ilmselt mu padupaanilisele vennale), mida kujutab endast ennetustöö ehk vabatahtlik töö arengumaades.

Inimestel on ikka paduhirm pagulaste ees. Ja mõnes mõttes tahaks isegi paika panna selle minu isikliku arvamise, et Prantsusmaa-Inglismaa-Saksamaa tegid endale kunagi koloniaalmaad, siis tegelgugi oma õnnetutega, aga... Süüria! Sõjapõgenikud?

Kas aitame eestlasi või pagulasi?
Eestlaste sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid - mis muide pole pooltki väiksemad ja vähemtähtsad, kui põgeniketeema ja pole selles tegelikult ka mingit silmakirjalikku enesestmõistetavalt "Oleme-head-inimesed-aitame-teisi" teksti, vaid reaalselt - ja mis seal salata - nii nagu Teder ka ausalt teatas, eelkõige aidakem inimestel toime tulla omaenda maal omaenda eluga ja mitte lillelapseliselt ja lollakalt. Näiteks Gruusiasse sõitsid avitajad betoonkarpidega elumajadeks kombineerituna (ilma käimlata eksole) kah mõned aitama. Vaid ikka targalt ja teadlikult - ja tark ja teadlik on inimene, kes mõtleb logistiliselt mõistliku kui ka sihtriigis vajaliku asja välja. Olgu see - maja, mida aidatakse ehitada, või käimla.

Põnev on see, et humanitaarabi on nende kolme sümbioos:

* heategu
* äri
* poliitika

Ja tegelikult ei saa neid asju üksteisest väga kaugele sättida. Peaasi, et sealjuures saab tehtud see inimlik - ja mõneski mõttes hää otsus - hoolida sellest, et inimesed saaks säilitada omaenda kodukohas enamvähem normaalse või siis olgem ausad samaväärse keskkonna, mis oli enne sõda või loodusõnnetust.

Kui aga - nad ei saa seda teha - siis tuleb jutuks Evelyn Kaldoja nägemus kohtadest, kuhu ta on sattunud ja inimestest, kellega ta on sealjuures kokku puutunud. Kirjeldused haiglaolukordadest Afganistanis, kus väiksed tüdrukud, kes jäävad jalgadest, kätest, silmadest ilma on kasutud, aga poisid võetakse häämeelega tagasi, tekitavad  võõristust. Selliseid lugusid kuulates kerkib kuskilt kuklast üles hirmutuhin. Ahastus, mille kohta ei oskagi õigeid sõnu kasutada, kah-mul-asi, kah-mul-probleem - meil ei saa lapsed süüagi. Ja ometi saavad. Koolitoit on tasuta. Isegi haridust saavad tasuta. Keegi ei õhka aktiivselt pomme. Tegelikult teoreetiliselt saavad naistest isegi majanduseksperdid kui vaja ja mis seal salata, nad sõidavad sõjakoldesse kirjutama asjadest, mis on tähtsad.

Mida me tegelikult kardame? 

Põnev on pealkirjaanalüüs - mille tegi Eero Jansen. Minestage või ära kui palju on võimalik kuhjata teineteise alla ja peale nn eksperte, kes tõenäoliselt pole väljaspool hirmuhigi suutnud näha ühtki reaalset numbrit ega ka inimest, kes reaalselt seisabki oma koduukse taga viimast korda. Seljas kõige paremad riided, käes tehnika, millega hoida ühendust nendega, kes jäävad koju. Lootuses, et ehk on tal kohta mujal, sest ta enam ei suuda toimida režiimi järgi, mis teda ümbritseb.

Jagan seda videot:

Enamus nendest Eric Soovere piltidest oli keelatud kuhugi läkitada omal ajal, Nüüd soovitangi neid vaadata selle pilguga, et millised tulemised on meie pagulaste selja taga, kes päriselt elus viimast korda pidid sulgema enda selja taga ukse, mis viis neid nende igapäevaselt armastatute, töö, kohviku, lasteaia, kooli või siis surnuaia juurde. Nende isikliku armumise kohta. Mõelge. Mõelge. Mida teeksite teie, kui te enam ei saaks kirjutada omas keeles? Käia kohas, kus te elus esimest korda kohtasite oma kõigekallimat? Mõelge. Mõelge.  

Kardame me võtta vastu  lootusetust? Sest me ise oleme lootusetud? Usun, et sellest tuleb üle olla. 

Sooneutraliteedist pooduni välja

Mõnedes asjadest rääkimine ärritab juba ette üles. Näiteks isaga homodest või vallasemadest või veel millestki niisama põnevast, sooneutraliteedist, mille peale ta vaeseke niutsub, et seda on tahetud juba nõuka ajal propageerida, aga välja pole see küll kuhugi viinud. Kõht läheb lahti ühesõnaga kõige selle peale. Läheb, läheb, ausõna.

Ärkan öösel selle peale üles, et keset tuba ripub poodud mees. Silmad sirakil, keel lipendamas suust välja. Ehmatad ära, surud silmad kinni, avad need taas, poodut pole, surud lüliti tööle, ja magad edasi. Poodut pole. Poodut pole. Poodut pole hommikul ka. Aga tunne ei lähe üle. Tunne suureneb. Puhkus ikkagi. Kuidas üks poodu sinu tuppa sattus? Keegi ei tea. Ega sa poleks ka teadnud, kui sa keset und või nägemust püsti oleks tõusnud ja küsinud, et kes poodu on. Poodu poleks vastanud. Võib-olla unes oleks. Võib-olla nägemuses libiseks ta oma varjude ilmast normaalseks inimeseks. Kunagi ei või teada. Keegi ei teagi. Sa ise ka ei tea. Ainult valgust oskad sisse lülitada. Ja edasi magada. Hoolimata poodust sinu alateadvuses. See on nagu päriselus. Kõik, mis on hirmus, tuleb välja lülitada. Sellega ei saa tegelda otseselt. Sest tegelikult ei saagi. Emotsioonid võtavad kontrolli üle. Naeravad minu abituse pärast. Ahhaaa... või sina kardad? Kardad poodut oma alateadvuses? Miks? Kas sa oled kunagi kellegi üles poonud? Miks?

Ja kõige hullem on see, et nendele küsimustele võib isegi vastuseid olla. Ja poomine ei tähenda alati nööri ümber kellegi kaela sidumist ja tooli alt tõmbamist. Ooei. Mõnikord - kui tuleb tegelda hämarate või arusaamatute asjadega - tuleks lihtsalt lähenedagi neile hämaruses, uudishimuga. Ja võib-olla ka teatud sorti vaprusega, mida kõigis inimestes muide pole. Näha iseenda tumedat poolt - näha omaenda hirme, nonde täielises ahastuses on tegelikult - ikkagi õudne. Tulla sellega toime - on veelgi vapram, aga kes meist selleni jõuab. Kuidas selleni jõutakse, ilma näidispoomiseta, ilma kellelegi liiga tegemata? Ma ei tea. Lihtsalt mu unes oli poodu. Ja ta jäi mind kummitama.