26 mai 2016

Õuduskolded klikiilmas

Viimased kaks päeva on kujunenud ajakirjanduse tähe all, eile sain muide imelise noore ajakirjanikuga Sõnumitoojast kokku, põnevad teemad, põnevad lood ja natuke mõtteid seoses ajakirjandusliku tegevuse kui sellisega.

Millest kirjutada? Kuidas kirjutada? Ses imetoredas klikipõhises maailmas, kus muide minagi olen laskunud sellele hirmu ja õuduste teele ja kirjutanud põhjalikult eestlaste suremis- ja rändevõimest. Kes meist tahaks olla immigrant? Pagulane? Soomlaste hullumeelne arst? Lihtsalt sellepärast, et Eestis ei maksta palka. Kui keegi ei tahtnud, siis nüüd lõpuks ikka tahetakse. Alati tuleb suule see lause, MINU kui maksumaksja raha. Noh-jah...

Feisbukk ja maksud - need ongi kogu kodanikujulgus, eksole
Lisaks sellele on kodanikukohus - mis muide ongi, et kui näed naabrilapsi söömata, siis pead sellest teavitama. Kui naabrinaist pekstakse, siis oleks kah paslik vahele astuda. Päriselt-päriselt. Pean tunnistama, et hoolimata oma kodanikuaktiivsusest eelmistel aastatel on viimased poolteist aastat kujunenud enese- ja feisbukikeskseteks pagulaste, homode ja Reidi tee asjus. Noh - paned ennast attendima ja siis arvad, et miskit muutub. Et äkki inimesed enam ei karda või kirjutavad vähem koledaid artikleid teemal, kui hirmsad on homod, pagulased, jalakäijad, trammid. Ei.

Igal juhul oli päris põnev täna Mondos olla. Viimased pool aastat olen ma püüdnud oma jalakest sinna ukse vahele saada, et vaadata ja teavitada ennast tulevatest, minevatest ja nii edasi inimestest. Eelkõige kodanikuühiskonnaga kaasnevatest probleemidest ja nähtustest - samuti arengumaadest ja võimalustest inimesi aidata. Eks see 4 kuud vabatahtlikuna Nigeerias ole kah - ka kuue aasta pärast - paras elamus, millele aegajalt mõelda. Ja Gert Teder andis mulle baasettekujutuse (ja tegelikult annaks ka Martin Helmele ja mu kullamullakallile isale ja ilmselt mu padupaanilisele vennale), mida kujutab endast ennetustöö ehk vabatahtlik töö arengumaades.

Inimestel on ikka paduhirm pagulaste ees. Ja mõnes mõttes tahaks isegi paika panna selle minu isikliku arvamise, et Prantsusmaa-Inglismaa-Saksamaa tegid endale kunagi koloniaalmaad, siis tegelgugi oma õnnetutega, aga... Süüria! Sõjapõgenikud?

Kas aitame eestlasi või pagulasi?
Eestlaste sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid - mis muide pole pooltki väiksemad ja vähemtähtsad, kui põgeniketeema ja pole selles tegelikult ka mingit silmakirjalikku enesestmõistetavalt "Oleme-head-inimesed-aitame-teisi" teksti, vaid reaalselt - ja mis seal salata - nii nagu Teder ka ausalt teatas, eelkõige aidakem inimestel toime tulla omaenda maal omaenda eluga ja mitte lillelapseliselt ja lollakalt. Näiteks Gruusiasse sõitsid avitajad betoonkarpidega elumajadeks kombineerituna (ilma käimlata eksole) kah mõned aitama. Vaid ikka targalt ja teadlikult - ja tark ja teadlik on inimene, kes mõtleb logistiliselt mõistliku kui ka sihtriigis vajaliku asja välja. Olgu see - maja, mida aidatakse ehitada, või käimla.

Põnev on see, et humanitaarabi on nende kolme sümbioos:

* heategu
* äri
* poliitika

Ja tegelikult ei saa neid asju üksteisest väga kaugele sättida. Peaasi, et sealjuures saab tehtud see inimlik - ja mõneski mõttes hää otsus - hoolida sellest, et inimesed saaks säilitada omaenda kodukohas enamvähem normaalse või siis olgem ausad samaväärse keskkonna, mis oli enne sõda või loodusõnnetust.

Kui aga - nad ei saa seda teha - siis tuleb jutuks Evelyn Kaldoja nägemus kohtadest, kuhu ta on sattunud ja inimestest, kellega ta on sealjuures kokku puutunud. Kirjeldused haiglaolukordadest Afganistanis, kus väiksed tüdrukud, kes jäävad jalgadest, kätest, silmadest ilma on kasutud, aga poisid võetakse häämeelega tagasi, tekitavad  võõristust. Selliseid lugusid kuulates kerkib kuskilt kuklast üles hirmutuhin. Ahastus, mille kohta ei oskagi õigeid sõnu kasutada, kah-mul-asi, kah-mul-probleem - meil ei saa lapsed süüagi. Ja ometi saavad. Koolitoit on tasuta. Isegi haridust saavad tasuta. Keegi ei õhka aktiivselt pomme. Tegelikult teoreetiliselt saavad naistest isegi majanduseksperdid kui vaja ja mis seal salata, nad sõidavad sõjakoldesse kirjutama asjadest, mis on tähtsad.

Mida me tegelikult kardame? 

Põnev on pealkirjaanalüüs - mille tegi Eero Jansen. Minestage või ära kui palju on võimalik kuhjata teineteise alla ja peale nn eksperte, kes tõenäoliselt pole väljaspool hirmuhigi suutnud näha ühtki reaalset numbrit ega ka inimest, kes reaalselt seisabki oma koduukse taga viimast korda. Seljas kõige paremad riided, käes tehnika, millega hoida ühendust nendega, kes jäävad koju. Lootuses, et ehk on tal kohta mujal, sest ta enam ei suuda toimida režiimi järgi, mis teda ümbritseb.

Jagan seda videot:

Enamus nendest Eric Soovere piltidest oli keelatud kuhugi läkitada omal ajal, Nüüd soovitangi neid vaadata selle pilguga, et millised tulemised on meie pagulaste selja taga, kes päriselt elus viimast korda pidid sulgema enda selja taga ukse, mis viis neid nende igapäevaselt armastatute, töö, kohviku, lasteaia, kooli või siis surnuaia juurde. Nende isikliku armumise kohta. Mõelge. Mõelge. Mida teeksite teie, kui te enam ei saaks kirjutada omas keeles? Käia kohas, kus te elus esimest korda kohtasite oma kõigekallimat? Mõelge. Mõelge.  

Kardame me võtta vastu  lootusetust? Sest me ise oleme lootusetud? Usun, et sellest tuleb üle olla. 

Kommentaare ei ole: