Ükspäev istusime Viimsis kivi peal, siis tuli üks üsna turjakas tüüp, tõenäoliselt neljakümnendates ja teatas meile rahulikult, et ta on lugenud Kivirähki "Ussisõnu" ja ussid on tavaliselt kivi all ja et me peame kivil istumiseks teadma ussisõnu, seda oli suht kummaline kuulata, kaaslane sai pahaseks, ega ma praegu ei saa aru, et mismoodi pahaseks. Kas nagu kadedalt pahaseks või lihtsalt pahaseks, et meie kiviidülli tuli keegi mees õllepudeli, naise ja tõenäoliselt teismelise pojaga segama? Mina pole ikka veel seda rahvuseepost lugenud. Kuigi see seisis tükk aega minu Võru kodus riiulil.
Aga Vaalas on Marta Stratskase "Possible" ja lisaks ussidele ja ilmselt nonde selja suurendatud soomustele oli seal lihtsalt karjuvaid inimesi või noh piltidel on lihtsalt karjuvad inimesed, kes on mässitud punasesse tooni, meenutades mulle natuke Helmeid, natuke paanikat, natuke ahastuses pagulasi, natuke kõike, mida olen kohanud.
Ses mõttes mõjub see eilane filmiõhtu Triin Ruumeti "Päevad, mis ajasid segadusse" - kuidagi valgustavalt ja jubedalt - nii nagu mõned väljaütlemised Trumpi või mõnede teiste inimeste poolt. Me kõik kardame kohutavalt lolliks jääda ja ennast lolliks teha. Aga ometi - me olemegi mõnikord juba ette need lollid. Ja me ei saa sinna midagi teha. Meid on jäetud lollideks - olgu siis majanduslike raskuste, nahavärvi, soo, seksuaalsuse või jumal teab veel mille pärast, ahjaa, sa ei räägi aktsendivaba eesti keelt, kurb lugu. Ometi tundub kamp - juhme peohulle mehi, kes lõõritavad mõnikord kaasa Jaanika Sillamaale eurolaul 1993 eksole, "Lootus" eksole - täiesti normaalsete inimeste moodi olevat. Ja siis varastavad metsa, kepivad naisi, kusevad põõsasse, sest see on põnevam tegu, kui tualetis asju ajada. Kuidagi hirmus hakkab, kui neid kaadreid vaadata. Ja ilus ka! Film on hämmastav - oma kaaderduses. Sten-Johan Lillele muidugi selle eest tänud. Aga miski neis inimestes meenutab natuke kõiki neid teisi inimesi, kellele pidevalt tundub, et neile on liiga tehtud või hakatakse tegema.
Olgu siis selle kõigega kuidas on - me elame, sureme, kaome, ja ometi miski meist jääb alati alles ja sellele tasukski tugineda. Sellele, mis jäi. Seda tasuks võtta osana teistest asjadest, mis meid ümbritsevad. Ja võib-olla see ongi see põrguvärav, millest läbi minna, uss, kellega nõupidamistel osaleda. Talgud, eksole, ussikesega ja ussikuningaga ja ussidega nii meie sees, kui meist väljaspool. Lootus, mis oma äraoleval moel on ometi kõikjale projitseeritud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar